Siin saad esitada oma toitumisega seotud küsimusi, kuid kindlasti tutvu eelnevalt esitatud küsimuste ja vastustega, sest nende lugemisel võid juba oma küsimusele vastuse leida.
Küsimus avaldatakse toitumine.ee lehel koos vastusega. Vastus saadetakse ka teie e-posti aadressile. Meil on õigus küsimusi toimetada. Solvavaid, pahatahtlikke või ebatsensuurseid kirju ei avaldata.
|
Tagli Pitsi Tervise Arengu Instituudi toitumisekspert, Tallinna Tehnikaülikooli Keemia ja biotehnoloogia instituudi vanemlektor ja Tallinna Ülikooli Haapsalu kolledži lektor. Tagli on ka üks Eesti toitumissoovituste autoritest. |
|---|---|
|
Kristel Ehala-Aleksejev Tartu Ülikooli Kliinikumi arst-toitumisnõustaja. |
10. juuli 2018
Tere,külmikus oli valge hallitusega kaetud värske kurk, eimärganud,laps jõi külmikus klaais olevad(ei olnud kaetud) smuuti. Kui ohtlik see nüüd on ja mis peaks tegema?
Spetsialist vastab:Tagli Pitsi
Suure tõenäosusega ei sattunud kurgil olevast hallitusest midagi smuutisse, mistõttu ei peaks muretsemiseks olema põhjust.
12. veebruar 2018
Grossi poes müüakse Felco mustsõstraid. Pakendil on informatsioon: Säilitamine: külmikus: kuni 1 päev; sügavkülmas: -6 kraadi kuni 1 nädal; -12 kraadi kuni 3 nädalat, mitte külmemas kui -18 kraadi kuni pakendil näidatud tähtajani.
Olen seni külmikus hoitavad marjad kasutanud ära nädala jooksul. Kas tõesti nende väärtus ja ohutus langeb juba ööpäeva jooksul nii drastiliselt? Sügavkülmas mul madalamat temperatuuri kui -6 kraadi küll pole. Seni olen seal külmutatud marju säilitanud ikka kuude viisi…
Spetsialist vastab:Tagli Pitsi
Küsimusele vastavad Maaeluministeeriumi Toiduohutuse osakonna peaspetsialistid Elsa Peipman ja Külli Johanson “Teie esitatud näites on tootja täitnud oma kohust ning märgistanud külmutatud toidu vastavalt nõuetele. Külmutatud toidu märgistuse erinõuded (toidualase teabele lisaks) on kehtestatud põllumajandusministri määrusega “Külmutatud toidu käitlemise ja toidualase teabe esitamise nõuded” Külmutatud toidu turustamisel ettevõttelt teise ettevõttesse tuleb säilitada külmaahel ehk külmutatud toitu hoitakse ja veetakse – 18 kraadi C juures. Külmutatud toidu turustamisel tarbijale peab tootja märkima säilitamisaja ja säilitamistemperatuuri või asjakohase säilitamisseadme tüübi või mõlemad. Tarbijal võib olla kodus teistsugune või vanem seade, mille külmaruum võib hoida -6 või -12 kraadi C, või puudub üldse. Määruse järgi peab tootja külmutatud toidu pakendile märkima säilimisajale lisaks säilitamistemperatuuri või asjakohase säilitamistüübi või mõlemad. Teie näite puhul nii ongi tehtud.
Teie näites on toodud järgmine teave:
– külmutatud marjade säilitamisel tavalises külmikus on säilimisaeg kuni 1 päev. See tähendab, et marju ei hoita külmaruumis miinuskraadide juures, vaid külmkapi selles osas, kus temperatuur on üle 0 kraadi, tavaliselt 4-8 kraadi C. Tavaliselt soovitatakse külmutatud toitu sulatada külmkapi jahedas osas, kus temperatuur on üle 0 kraadi C. Ühe ööpäeva jooksul on marjad sulanud ning tegemist ei ole enam külmutatud toiduga;
– kui külmaruumi temperatuur on -6 kraadi C, siis marjad säilivad kuni 1 nädala jooksul;
– kui külmaruumi temperatuur on -12 kraadi C, siis marjad säilivad 3 nädalat;
– kui külmaruumi temperatuur on -18 kraadi C, siis marjad säilivad…”pakendil märgitud tähtajani”, kuid Te ei ole seda saatnud.
Säilitamisaeg ja – temperatuur on tingimused, mille järgimisel tootja tagab toidu kvaliteedi ja ohutuse ning vastutab selle eest. Toidule minimaalse säilimisaja määranud ettevõtja garanteerib toidu ohutuse ja nõuetele vastavuse vaid säilimisaja jooksul, kui tema poolt etteantud säilitamistingimustest on kinni peetud. Pärast nimetatud aja möödumist ei pruugi “parim enne…” tähtajaga märgistatud toit muutuda ohtlikuks, kuid see võib kaotada oma spetsiifilised omadused, nt maitse võib halveneda, vitamiinide sisaldus võib langeda jne. Enne „parim enne“ kuupäeva ületanud toidu tarvitamist peaksid tarbijad ise kontrollima, kas toit lõhnab ja maitseb hästi.”
18. aprill 2017
Tere.Laps sõi 24h toas soojas seisnud keedetud muna ja alles hiljem tundis,et ei olnud hea maitsega.Nuusutasin,oli jah halvaks läinud.Kas ja kuidas see talle ohtlik olla võib ?
Tänan ette,Kristin
Spetsialist vastab:Tagli Pitsi
Maaeluministeeriumi Toiduhügieenibüroo vastus küsimusele on järgmine: “Munade keetmisega hävinevad võimalikud patogeensed mikroobid. Keedetud muna soojas hoidmisel võivad hakata arenema n.ö. roisubakterid, mida leidub ümbritsevas keskkonnas ja mis halba lõhna ja maitset tekitavad. Sellise muna tarbimisel võivad tekkida seedehäired. Kui halb enesetunne üle ei lähe, tasub perearsti poole pöörduda.”
24. jaanuar 2017
Tere!
Lõikasin poest ostetud singi viiludeks, osa jäi seisma taldrikule, mille panin külmkappi.
Kui hiljem singiviilud külmkapist välja võtsin, olid nad pealt nagu fosfori läikega ja nagu pärlmutter huulepulgaga värvitud. Mis see helkiv ja roosa aine on seal singi sees? Kas sellist sinki võib süüa?
Spetsialist vastab:Tagli Pitsi
Sellele küsimusele vastab Maaeluministeeriumi Toidu üldnõuete büroo peaspetsialist Annika Leis: “Fosfori läige singi pinnal võib tulla nii lihas pärinevast looduslikust fosforist kui ka lihatoodetesse lisatud fosfaadist (fosforhappe soolad). Fosfaate kasutatakse lihatoodetes liha veesiduvuse parandamiseks. Lisatav fosfaadi kogus on reguleeritud Euroopa Parlamendi määrusega 1333/2008, milles kastutada lubatud fosfaatide kogus on tarbijale ohutu.”
24. detsember 2016
Kas marineeritud kõrvitsad, mille purgikaane siseküljel on natuke hallituselaadset (tumehalli värvi) laiku, on söömiskõlbulikud?
Spetsialist vastab:Tagli Pitsi
Kui on kindlasti tegemist hallitusega, siis on alati parem sellist toitu vältida.
23. mai 2016
Tere! Pöördun küsimusega TAI poole, kuna ei oska mujalt abi otsida. Valmistan hommikusöögiks tavaliselt kaerahelbeputru (ainult veega, maitseaineid ei lisa). Paaril korral on poti äärtes pärast toidu valmimist roheline vaht. Helveste vahel vahtu ei tähenda. Kas see võib olla keemiline reaktsioon, kui helbeid liiga kaua keeta; jäi pott eelnevalt nõudepesuvahendist korralikult loputamata või on asi milleski muus? Rohelise vahuga putru süüa pole siiski julgenud ja toit on seetõttu kahjuks tee prügikast leidnud.
Spetsialist vastab:Tagli Pitsi
Roheline vaht võib olla tingitud klorofüllist (kui nt lisada kõrvitsaseemneid vm) või tõesti mõnest reaktsioonist, aga niimoodi on väga raske seda kindlaks teha. Selle probleemiga oleks kõige õigem pöörduda tootja poole.
2. aprill 2016
Tere, Olen kuulnun, et kalad sisaldavad palju elavhõbedat ja muid raskemetalle ja kahjulikke aineid. Millist kala, millise päritoluga oleks ohutu süüa ja ka väikelapsele pakkuda? Kas kanakoibade otstes olevaid valgeid krõmpsuvaid otsi (äkki nimetatakse neid kõhredeks?) on kasulik süüa, nt ka väikelapsel lubada neid närida? Päikest!
Spetsialist vastab:Tagli Pitsi
Küsimusele vastab Maaeluministeeriumi Toidujärelevalve Büroo juhataja Maia Radin: “Kala või kalatoodete tarbimisel võib inimese organismi jõuda teatud saasteaineid. Saasteaine sisaldus kalas võib sõltuda sellest kust kala on püütud kui ka kala rasvasusest ja vanusest. Üldjuhul on väherasvastes ning avamerelt püütud kalades saasteainete sisaldused madalad. Saasteainete sisaldused on madalad ka kasvanduse kalades. Tähelepanelik tasub olla aga nende kalaliikide osas, mille osas on tuvastatud kõrgemad saasteaine sisaldused (nt Läänemerest pärit rasvane kala – lõhe, meriforell, vanem ja suurem räim; merekaldest nt tuun, mõõkkala, hai ning teatud piirkondade mageveekalad). Saasteainetest tulenevaid riske aitab hajutada kui lähtuda toiduvalikute tegemisel mõõdukuse ja mitmekesisuse põhimõttest. Kala tarbimisest ei tohi kindlasti loobuda. Teadaolevalt on kala hea oomega‑3-rasvhapete allikas ja iseäranis rasvase kala tarbimine on kasulik südameveresoonkonnale. Läänemerest püütud kalade osas on soovitatav dioksiini ja dioksiinilaadsete PCB-de riski hajutamiseks tarbida rohkem väherasvast ja keskmise rasvasusega kala. Eelistada tuleks nooremaid ja väiksemaid räimi ning vältida üle 22 cm pikkuste räimede tarbimist. Läänemerest püütavatest kaladest kõrgeid raskmetallide sisaldusi ei ole leitud. Merekaladest on kõrgeid metüüleavhõbeda sisaldusi leitud suurtes röövkalades nagu näiteks tuunikala ja mõõkkala, seetõttu ei ole soovitatav neid süüa sagedamini kui kord nädalas. Siin juures tuleb arvestada, et tuunikalakonservide valmistamisel kasutatakse teist liiki tuunikala kui see mida müüakse toore või külmutatuna ning nendes toodetes metüülelavhõbeda sisaldus on madal.”
Kana nn krõmpskontide tarvitamine lapse tervisele ohtu ei kujuta (kui need on piisavalt läbi näritud ja kurku kinni ei jää).
14. märts 2016
Tere, MÕned küsimused: 1) Miks on osades munades veretäpp sees? Kas sellised munad on sobilikud söömiseks? 2) Kas hapuks läinud keefiri on ohutu juua? Või on selles midagi hallituse sarnast tekkinud siis? 2) Kas praadimiseks mõeldud oliiviõlis tekivad kuumutamised transrasvad? Kõike head
Spetsialist vastab:Tagli Pitsi
Teie küsimustele vastavad Maaeluministeeriumi ja Veterinaar- ja toiduameti spetsialistid:
1) Eva Peegel, Maaeluministeerium, Toiduohutuseosakonna Loomatervise büroo peaspetsialist: “See on muidugi tarbijale ebameeldiv, kuid midagi ohtliku selles ei ole. Põhiliselt esineb pruune täppe pruuni koorega munades ja see on väike söötmise aps. Neid kanu on söödetud rohke linaõli või linoleenhappe lisamisega sööta. Nad ei muuda munamaitset ega toiteväärtust. Kui on punane veretäpp munas, on see kana saanud trauma ajal, kui muna oli munajuhas, ka see on ebameeldiv, tavaliselt need munad praagitakse munade valgustamise ajal välja munapakenduskeskuses.”
2) Edward-Tuudor Sooba, Veterinaar- ja toiduamet, Toiduosakond, Loomse toidu büroo: “Keefiri saamiseks hapendatakse piima keefiriseente juuretisega, mille koosseisus on piimhappebakterid, äädikhappebakterid ja pärmid. Tegemist on pastöriseeritud piimatootega, mis on oma olemuselt happeline (ph 4,2-4,6) ja seetõttu ei ole õige rääkida hapuks läinud keefirist. Keefiri puhul tuleb järgida tootja poolt etteantud temperatuuri ja aega toidu säilitamiseks. Juhul, kui olete hoidnud keefiri ettenähtud temperatuuril ja säilimisaja piires, ei ole põhjust muretsemiseks. Juhul, kui säilimisaeg on ületatud, tuleks hinnata keefiri sobivust lõhna ja välimuse järgi ning kahtluse korral (nt. Teie kirjas väidetu, et tekkinud on midagi hallituse sarnast) jätta keefir tarbimata.”
3) Katrin Lõhmus, Toidu üldnõuete büroo Toiduohutuse osakonna peaspetsialist: “Õlide kuumutamisel kõrgetel temperatuurides (> 220°C) võivad tekkida transrasvhapped. Nende tekkimine sõltub eelkõige ka kuumutamise ajast, 5% tekib 2 tunni järel, 25% 12 tunni järel.”
5. jaanuar 2016
Tere Olen imetav ema ja soovin teada kas ma võin kasutada toitude valmistamisel suhkruasendajat steeviat või pole see siiski soovitav?
Spetsialist vastab:Tagli Pitsi
Sellele küsimusele vastab Maaeluministeeriumi Toidu üldnõuete büroo peaspetsialist Annika Leis: “Lisaaineid lubatakse toitu lisada inimese tervisele ohutuks hinnatud kogustes. EL-i lisaainete loetelus on üksnes sellised lisaained, mille ettenähtud kasutusalad on hinnatud olemasolevate teadusandmete põhjal ohutuks.
Stevia ja stevioolglükosiidid
Esmalt tuleb vahet teha Stevia lehtedel ja toidu lisaainel stevioolglükosiididel (E 960). Eesti kaubandusse on ilmunud mitmed tooted kuivatatud Stevia lehtedest, samuti levib arusaam Steviast kui tervislikust magusainest. Stevia rebaudiana Bertoni taimed ja kuivatatud lehed on uuendtoit määruse (EÜ) nr 258/97 mõistes ning neid ei ole lubatud turule viia toidu või toidu koostisosana (Komisjoni otsus 2000/196/EÜ), sest ei ole suudetud tõendada, et nende kasutus toiduna vastaks nimetatud määruses esitatud kriteeriumidele (ohutus, tarbija mitte eksitamine, jne). Kaubandusest leitavad Stevia lehed või lehepuru ei ole mõeldud toiduna tarbimiseks. Toidus on lubatud kasutada üksnes steviast saadud stevioolglükosiide.
Stevioolglükosiidid on Stevia lehtedest ekstraheeritud magusained, mis on toidus lubatud kasutada lisaainena ning mille E-number on E 960. Stevioolglükosiidid on valge kuni helekollase värvusega pulber, mis on sahharoosist 200 – 300 korda magusam. Lauamagusainetena müüdavad stevioolglükosiidid võivad olla erineval kujul nagu pulbri, tableti, vedeliku või segatuna näiteks tavalise suhkruga. Stevioolglükosiidid lubati toidu lisaainetena kasutusele 2011. aasta lõpus.
Stevioolglükosiidide ohutust hindas esmakordselt Euroopa Toiduohutusamet 2010. aastal ja viimati 2015. EFSA on leidnud, et kõnealused magusained ei ole kantserogeensed, genotoksilised, ei mõjuta viljakust ega järeltulijate arengut. Olemasolevad hinnangud stevioolglükosiidide tarbimise kohta nii laste kui täiskasvanute osas näitavad, et keskmine tarbimine Euroopa Liidus on aktsepteeritava päevakoguse (ADI) piires. Lisaainetele määratud ADI väärtus näitab aine kogust, mida võib ööpäevas kogu eluea jooksul ohutult tarbida, arvestatuna kehakaalu kilogrammi kohta.”
31. detsember 2015
Tere, Kas vastab tõele, et Brasiilia pähkleid süües tasub olla ettevaatlik nendes sisalduva seleeni tõttu. Söön 2-3 päeval nädalas u. 50-70 g pähkleid korraga. Kas see on tervisele ohtlik kogus. Segadust tekitavad ka andmebaaside erinevad andmed seleenisisalduse kohta Brasiilia pähklites (TAI, Soome vastavad andmebaasid). Samas olen lugenud, et liigtarbimine seondub enamasti siiski vaid keskkonnareostusega või tööstusõnnetustega, toiduga organismile kahjulikus koguses seleeni ei saa. Seda, et pähklites on suur kalori-ja rasvakogus ma tean ning päevamenüüd koostades ka sellega arvestan. Huvitab Teie arvamus vaid mineraalainete osas, ega seal mingit ohtu ei varitse? Lugupidamisega, Silvi
Spetsialist vastab:Tagli Pitsi
Seleeni sisaldus sõltub pinnasest, millel toit on kasvatatud. Parapähklid on kahtlemata üheks parimaks seleeniallikaks, kuid tõepoolest, erinevad andmebaasid annavad nende kohta erinevaid seleenisisaldusi (ilmselt ongi põhjuseks konkreetselt analüüsitud parapähklite seleenisisaldus, mis võib ühel maal olla täiesti erinev teisest maast või isegi piirkonnast). NutriDatas on aluseks võetud UK andmed ning sisalduseks 250 mikrogrammi 100 grammis pähklites. Samas soomlaste andmebaasis on vastavaks arvuks ca 1900 ning Taani andmebaasis ca 100. Seleeni tarbimise ülempiiriks on 300 mikrogrammi päevas. Seega, kui võtta isegi aluseks sisaldus 1900, tohiks süüa päeva kohta umbes 15 grammi parapähkleid. Tegelikult ilmselt pähklite seleenisisaldus nii suur ei ole ning keskmiselt 30 grammi päeva kohta ei tohiks tervisele ohtu kujutada. Seleenimürgitusi on tähendatud vaid väga suurte (kümnetes ja sadades grammides) tarbimise korral ning siis kuuluvad sümptomite hulka iiveldus, oksendamine ja küüslauku meenutav hingeõhk, küünte ja juuste deformeerumine ning rasketel juhtudel perifeersete närvide kahjustus ja maksakahjustus.
tai
Tervisliku toitumise informatsioon