Seleen

Seleeni esmane funktsioon organismis on kaasatus antioksüdantsetesse süsteemidesse ja kilpnäärme hormoonide ainevahetusse.

Sügav seleenipuudus võib esile kutsuda kardiomüopaatiat ja ülemäärane tarbimine toidulisanditest mürgitussümptomeid. Selle piisavat tarbimist seostatakse võimaliku vähkkasvajate ja südame-veresoonkonnahaigusi ennetava toimega.

Seleeni on vaja:

• immuunsüsteemi tugevdamiseks,
• kilpnäärme hormoonide normaalseks tekkeks,
• rakkudes toimiva antioksüdantse ensüümi koostiskomponendiks, osaledes seeläbi rakkude talitluse kaitses ebasoodsate faktorite vastu, sh enneaegne vananemine.

Väga kõrge vere seleenisisaldus (üle 100 µg/dl) võib esile kutsuda selenoosi, mille sümptomiteks on küüslaugu lõhn suust, küünte murdumine ja juuste väljalangemine. Seleenimürgistused võivad tekkida piirkonnas, kus on suured seleeniühendite kogused keskkonnas kas tänu tööstusele või õnnetustele. Saastumata toitu süües ei ole võimalik tarbida organismile kahjulikus koguses seleeni.

Parimateks seleeni allikateks  on parapähkel, maks, kalad ja mereannid, päevalilleseemned, liha. Toitude seleenisisaldus oleneb pinnase seleenisisaldusest.
Põhjamaades on seleenisisaldus pinnases vähene. Mõningates Põhjamaades on seleeni lisamine väetistesse ja loomasööta tõstnud seleenisisaldust lihas, piimas ja teraviljades.

Vt täpsemalt soovitusi vanusegruppide lõikes mineraalainete tarbimissoovituste tabelist

Soovituslik päevane tarbimiskogus 50–60 µg sisaldub keskmiselt ühes alljärgnevatest:

• 25 g keedetud neerudes,
• 25 g parapähklites,
• 70 g hautatud maksas,
• 80 g keedetud vähis,
• 110 g päevalilleseemnetes.

Kui toituda mitmekesiselt, järgides toidupüramiidis toodud toitude soovituslikke koguseid, on võimalik piisav kogus seleeni probleemideta kätte saada.