Laktoositalumatus

Laktoositalumatuse olemus ja esinemissagedus

Laktoositalumatuse ehk hüpolaktaasia põhjuseks on inimorganismi võimetus toota piisavalt laktaasi ehk ensüümi, mis lõhustab piimasuhkrut ehk laktoosi. Laktoos ehk piimasuhkur on disahhariid, mis ei ole võimeline imenduma läbi peensoole seina, mistõttu peab enne lagunema kaheks lihtsuhkruks – glükoosiks ja galaktoosiks.

Pärast piimasuhkrut sisaldavate toitude söömist satub laktoos laktaasi puudumisel jämesoolde, kus jämesoole mikrobioota ta lagundab, tekitades gaase (vesinikku, metaani ja süsinikdioksiidi) ning happeid.

Haigusnähud võivad olla erinevad, alates kergest kõhuvalust kuni krampide ja kõhulahtisuseni. Madala laktaasiaktiivsusega inimesed taluvad laktoosi erinevalt.

Enamik inimesi talub päevas laktoosi koguses, mida saab umbes poolest kuni klaasist piimast. Kui juua piima koos toiduga, talub haige laktoosi paremini, kuna laktoosi imendumine on aeglasem. Sama kehtib ka rasvase piima kohta, kuna rasv aeglustab mao tühjenemist.

Laktaas ilmub loote soolestikku umbes kaheksa nädalat enne sündi ja on kõige suurema aktiivsusega imikueas. Kui lapse toidusedelisse ilmuvad teised toidud ja puudub vajadus nii suure koguse laktaasi järele, hakkab ensüümi aktiivsus vaikselt vähenema. Laktaasi aktiivsust aitab hoida laktoosi sisaldavate toitude söömine.

Umbes kolmel neljandikul Maa elanikkonnast, eriti kollase ja musta rassi esindajatel, on laktaasi aktiivsus väga väike, mistõttu ei talu nad piima. Põhja-Euroopa rahvastel ja nende järeltulijatel Põhja-Ameerikas, kes on pikka aega tegelenud karjakasvatusega, on see aktiivsus säilinud paremini.

Arvatakse, et umbes veerand Eesti elanikkonnast kannatab vähesel määral laktoositalumatuse all. Kuid paljud ei ole sellest teadlikud ja see ei ole neile ka probleemiks, sest nad ei joo nii palju piima, et see vaevusi esile kutsuks.

Laktoositalumatus esineb kahes vormis

Primaarne laktoositalumatus on geneetiliselt päritav, sõltub vanusest ja avaldub tavaliselt 5. ja 20. eluaasta vahel. Tavaliselt säilib 50–70% laktaasi aktiivsusest. Haigus ei ole ravitav.

Sekundaarne laktoositalumatus on tingitud peensoole ajutistest kahjustustest, mis võib omakorda olla tekkinud alatoitumise, tsöliaakia, peensoolepõletiku, gastroenteriidi või teiste haiguste tagajärjel. Sekundaarset laktaasidefitsiiti esineb ka beebidel ja väikelastel soolehaiguste järel. Haigusnähud kaovad tavaliselt 2–4 nädala jooksul.

Laktoositalumatuse diagnoosimine ja kontrolli all hoidmine

Laktoositalumatust võib aimata juba haigusnähtude põhjal. Kuna laktoositalumatuse puhul peaks vähendama laktoosi sisaldavaid piimatooteid, millel aga on küllalt oluline koht inimese toidusedelis, siis on tuleks enne kindlalt veenduda, et tegemist on just selle haigusega.

Laktoositalumatuse diagnoosimiseks kasutatakse näiteks laktoosi tolerantsustesti, milleks söödetakse patsiendile 50 g laktoosi (vastab umbes liitris piimas olevale laktoosikogusele) ja määratakse vere glükoosisisaldus enne lahuse joomist, 20 minutit ja 40 minutit pärast lahuse joomist. Kui vere glükoosisisaldus ei tõuse, on tegemist laktoositalumatusega.

Teine võimalus on analüüsida väljahingatavat õhku. Kui vesinikusisaldus õhus tõuseb, viitab see asjaolule, et laktoos kääritakse jämesoole mikrobioota poolt ja tegemist on laktoositalumatusega.

Olenevalt haiguse raskusastmest, peab suuremal või vähemal määral vähendama laktoosi sisaldust toidusedelis. Tavaliselt talub hüpolaktaasia all kannatav inimene 2–3 g laktoosi päevas.

Eelistada tuleks hapupiimatooteid, milles osa laktoosist on käärinud piimhappeks ja eriti probiootilisi baktereid sisaldavaid toiduaineid, kuna osa baktereid eritab laktaasi.

Laktoositalumatuse korral, kui tarbitakse piimatooteid vähe, võib tekkida kaltsiumidefitsiit. Heaks kaltsiumi allikaks on pika kõvad juustud, mis laktoosi ei sisalda. Olemas on ka laktaasi sisaldavad kapslid, mida võib tarbida koos laktoosi sisaldava toiduga. Tõsise laktoositalumatuse korral peaks olema ettevaatlik ka toidulisandite või ravimite tarbimisel, sest laktoosi kasutatakse nendes sageli täiteainena.

Lõpliku otsuse, milliseid täpseid toitumisjuhiseid valida, teeb perearst või gastroenteroloog, kuna see sõltub konkreetse patsiendi haigusseisundist.

Loe veel laktoositalumatusest.