Magusained

Magusained kuuluvad toidu lisaainete (E-ainete) hulka. Enamikku magusainetest kasutatakse suhkru asemel peamiselt seetõttu, et paljud neist ei anna energiat või on nii magusad, et neid saab kasutada väga väikestes kogustes.

Lisaaineid lubatakse toidus kasutada üksnes tervisele ohutuks hinnatud kogustes. Kuigi magusainete kasutusloa andmisele eelnevad arvukad katsed, on paljud neist läbi viidud vaid katseloomadega. Samuti tõlgendatakse katseandmeid erinevates maades erinevalt. Seetõttu võib mõni magusaine olla ühel maal kasutusel, teisel aga keelatud, ka lisaainetele määratud ADI väärtused võivad mõnevõrra erineda. Samuti arenevad uurimismeetodid ja täienevad teadmised, mistõttu mõni varem ohutuks peetud magusaine on hiljem keelustatud ja vastupidi, mõni varem kahtlusi tekitanud magusaine on osutunud ohutuks. Kuna uuringuandmeid on napilt, tuleks olla magusainete tarbimisega ettevaatlik. Laste, lapseootel naiste ning rinnaga toitvate emade puhul tuleb piirata magusaineid sisaldava toidu söömist või sellest täielikult loobuda.

Paljude lisaainete, sealhulgas magusainete, puhul on määratud ADI (acceptable daily intake), mis on ohutu päevane doos, mis antakse tavaliselt milligrammides kehakaalu ühe kilogrammi kohta. See on aine kogus, mida võib tarbida päevas kogu eluea jooksul ilma terviseriskideta. Mida väiksem on ADI, seda suurema potentsiaalse ohu allikas on see aine. Magusained jagunevad energiat andvateks magusamaitselisteks lisaaineteks (polüalkoholideks ehk polüoolideks) ning energiat mitte andvateks ülimagusateks ehk kõrge intensiivsusega magusaineteks, millest enamik on mitte-looduslikud.