Seedekulgla ehitus

Suuõõs

Suuõõs on seedekulgla algusosa, mille seinteks on huuled, põsed, suupõhi ja suulagi. Suuõõnes  peenestatakse toit mehaaniliselt lõike- ja purihammaste abil võimalikult peeneks massiks.

Meie hammaste ehitus võimaldab peenestada nii taimse kui ka loomse päritoluga toiduaineid. Hammaste tervis on seedimise seisukohast oluline, seepärast toetab nende normaalne areng ja suuhügieenist kinnipidamine ka meie tervist.

Suuõõnde suubuvad erinevad süljenäärmed, mis toodavad suure koguse sülge, et toit muutuks vedelamaks. Toit segatakse siin süljega läbi ning alguse saab mõningate toitainete osaline/vähene seedimine). Mida enam peenestatud on allaneelatav toidumass, seda parem on organismil toitu seedida – seepärast tulebki toitu mäluda hoolikalt ja keskendunult ning võimalikult kaua.

Neel

Neel on ligi 12 cm pikkune lehtrikujuline lihaseline elund, mis algab ninaõõnest ning kulgeb mööda kaela söögitorusse ning on seedekulgla ja hingamisteede ühisosaks.

Neelamine põhineb keelesurve poolt vallandatud keerulisel refleksil, mis suunab söögi ja joogi söögitoru kaudu makku ning takistab nende sattumist hingamisteedesse. Neelamise esimene etapp on tahtlik, sellele järgnevad etapid reflektoorsed.

Juhul kui neelamisrefleks on häirunud (nt tähelepanu on mujal või muude söömisväliste tegevuste tõttu) ja toit satub hingetorru, hakkab inimene toidutükist vabanemiseks köhima. Kui hingetoru ummistab vähe mälutud toidutükike, võib inimene lämbuda. Seetõttu on väga oluline, et me söömise ajal keskenduksime söömisele ega tegeleks söömist häirivate tegevustega.

Tahke toit jõuab suuõõnest läbi söögitoru makku umbes 8-9 sekundiga, vedel toit umbes 1–2 sekundiga.

Söögitoru

Söögitoru on lihaseline, ligi 25 cm pikkune torujas seedekulgla osa, mille kokkutõmmete ja lõtvumise ehk peristaltika abil liigub toit neelust makku.

Oksendamine on kaitserefleks, mida kutsub esile toidu ebameeldiv lõhn või maitse, riknenud toidu söömine, liigsöömine või neelu limaskesta puudutamine.

Magu

Magu on silelihaskoest moodustunud seedekulgla ülaosa reservuaar, kus toimub toidu osaline lagundamine ja vedeldamine ja selle sobivas koguses (portsjoni kaupa), regulaarne edasilükkamine peensoolde. Vedeldamine saavutatakse maohappe ja tugeva mehaanilise segamise (peenestamise) toimel.

Täiskasvanud inimese magu mahutab tavaliselt 1,5 liitrit toidumassi ning tühjana tõmbub see lihaseline organ üsna väikeseks ja kurruliseks. Vastsündinu maomaht on umbes 30 ml, pikaajalisel suurel õllejoojal võib see olla aga isegi kuni 10 l.

Kuna maos olevad maonäärmed toodavad tugevalt happelist soolhapet, siis on mao sisepind kaetud kaitsva limaskestaga. Maohappe pH on umbes 1 – see tähendab, et normaalselt on maos väga tugev happeline keskkond.

Maomahl ehk maonõre on mao näärmerakkude (mida on umbes 30–40 miljonit) eritis, mida tekib ööpäevas 2–3 liitrit. Maonõre eritumise kutsub esile toidu nägemine, maitse, lõhn, suu limaskesta mehaaniline ärritamine ja glükoosi defitsiit.

Mao tühjenemiskiirus sõltub toidu kogusest ja selle omadustest. Maos on toit kokku umbes 2–6 tundi.

Tahkem toit on maos kauem, joogid liiguvad peaaegu kohe peensoolde. Vedelikupuuduse korral võib aga osa veest imenduda ka maost. Maost imenduvad ka mõned ravimid (nt aspiriin), alkohol ja kofeiin.

Mao ja kaksteistsõrmiku piiril asub maolukuti, mis avaneb perioodiliselt ning mille kaudu liiguvad kaksteistsõrmikusse väikesed peenestatud toiduportsjonid (5–10 ml). Normaalselt tühjeneb magu nelja tunni jooksul.

Tühjas maos esineb tugevaid laineid, mille abil vabaneb magu toiduosadest, mis pole hästi peenestatud (nt kiudainerikas taimse päritoluga toit). Pikema söögivahe tulemusena võib tekkida tugevaid peristaltilisi laineid, mis väljenduvad kõhu korisemises ning halvemal juhul ka kõhuvaludes.

Kõhunääre ehk pankreas

Kõhunääre on piklik, kuni 15 cm pikkune ja 100 grammi kaaluv organ, mis paikneb kõhuõõne organite taga ja mille kudede rakud eritavad soolde seedeensüüme ja hormoone. Seega töötab pankreas nii seede- kui ka sisesekretsioonnäärmena.

Pankreases toodetav insuliin ja glükagoon on kaks võimsaimat hormooni inimorganismis homöostaasi tagamisel. Nad mõlemad mõjutavad väga paljusid ainevahetusprotsesse ja töötavad üksteisele vastupidiselt. Näiteks insuliin aitab normaliseerida seedimisjärgset veresuhkru ehk vere glükoositaseme normaalset tõusu (st maksa glükogeeni sünteesi soodustamise abil). Glükagoon aga aitab maksa glükogeenist vabastada glükoosi selleks, et hoida veres glükoosi taset normis (nt pikkade söögivahede puhul ja öösel).

Homöostaas tähendab bioloogias organismi parameetrite hoidmist teatud piiratud vahemikus. Isegi väike muutus keemilistes või füüsilistes raku sisekeskkonna omadustes võib organismi biokeemilisi protsesse häirida. Homöostaas on organismi omadus luua sisekeskkonna püsiv tasakaal.

Homöostaas on seega protsess, läbi mille tagatakse praktiliselt stabiilne sisekeskkond nii, et rakud saaksid funktsioneerida maksimaalsel efektiivsusel. Iga organism üritab hoida oma sisekeskkonda õige temperatuuri, pH jne juures. Homöostaas saavutatakse, koordineerides füsioloogiliste reaktsioonide kompleksi kudede vahel keemiliste või elektriliste signaalide abil. Selle kommunikatsiooni juures mängivad keskset osa hormoonid ja seetõttu on nad tähtsad homöostaasi säilitamisel.

Insuliin ja glükagoon reguleerivad süsivesikute, rasvade ja valkude ainevahetust. Kõige võimsamat efekti omavad nad süsivesikute ainevahetusele. Näiteks veresuhkru ehk vereglükoosisisaldus hoitakse kontrolli all ühelt poolt insuliini, teiselt poolt glükagooni abil. Rakkude sees suureneb insuliini toimel glükoosi lõhustamine energia saamiseks. Kui vere glükoosisisaldus langeb, lõhustab glükagoon maksa talletunud glükogeeni ja vereringesse vabaneb glükoos. Kuna mõlemad hormoonid reguleerivad kogu ainevahetust, aga väga tugevalt süsivesikute ainevahetust, siis tekitavad nende häired ainevahetuse probleeme (nt insuliini puhul diabeet).

Pankreasenõre, mida eraldub ööpäevas umbes 1,5–2 liitrit, on väga ensüümiderikas. Kõhunäärme nõre sisaldab rohkesti naatriumvesinikkarbonaati, mis on aluseline ja neutraliseerib maost tulevat happelist toidumassi.

Pankreasenõre siseneb peensoole algusosasse, kaksteistsõrmiksoolde, koos sapinõrega. Pankreasenõre sekretsiooni reguleeritakse ka närvisüsteemi, kuid peamiselt hormoonide poolt. Kui kaksteistsõrmikusse jõuab maost happeline toidumass (ehk küümus), eritab kaksteistsõrmiku limaskest verre sekretiini, mis kutsub pankrease juharakkudes esile naatriumvesinikkarbonaadi eritumist, mis omakorda neutraliseerib happe. Mida happelisem on maost tulnud poolseedunud toidumass, seda rohkem eritub vesinikkarbonaati.

Maks

Maks on meie organismi „keemialabor“. Tinglikult võiks teda nimetada inimorganismi suurimaks näärmeks, mille kaal võib olla kuni 1,5 kg. Maks koosneb kahest eri suurusega sagarast. Maks on elulise tähtsusega organ, kus toimub suur osa nii valkude, rasvade kui ka süsivesikute ainevahetusest.

Samuti aitab maks ringlusest kõrvaldada inimorganismi ainevahetuse käigus normaalselt tekkivaid jääkaineid. Peale selle eemaldab maks verest mürkaineid – toimub detoksikatsioon ehk keskkonnas ja toidus leiduvate looduslike ja tehislike mürkainete, ravimite kasutamata komponentide, raskemetallide, bakterite ainevahetusjääkide jne töötlemine. Töötlemisjäägid viiakse seejärel verega neerudesse ning eraldatakse organismist.

Video maksa tööpõhimõttest:

Maks töötleb ja säilitab toitaineid toidukordadevaheliseks ja ka pikemaks perioodiks (nt glükogeen, raud) ning on osade (peamiselt rasvlahustuvate) vitamiinide depooks (vitamiinid A, D, B₁₂, K).

Inimorganism talitleb tervikuna ja see terviklik talitlus aitab maksa hoida töökorras. Laialdaselt internetis reklaamitavad maksa puhastamise menetlused seda ei tee.

Seedimisega seoses on maksal kõige suurem tähtsus sapphapete tootjana. Sapphapped lähevad seedekulglasse sapijuhade ja sapipõie kaudu. Sapphappeid toodab maks kolesteroolist.

Maksa põhifunktsioonid kokkuvõtlikult:

• rasvade emulgeerimine (sapi toimel)
• sappi eristades kõrvaldab maks osa organismi jääkainetest, toimides erituselundina
• toitainete akumuleerimine (rasvlahustuvad vitamiinid, raskemetallid)
• toitainete sünteesimine (nt plasmavalgud)
• vere akumulatsioon (sh lootel vererakkude tekkekoht)
• vere glükoosisisalduse kontrollimine

Sapipõis

Sapipõie maht on 50 ml. Ühes ööpäevas eritub maksarakkude vahel asuvatest peentest sapikapillaaridest pidevalt ligi 1 liiter sappi. Sapi hulk ja koostis oleneb toidu koostisest, rasvarikka toidu puhul on kogus suurem.

Rasva ja valke sisaldava toidumassi tulek soolde stimuleerib sapipõie tühjenemist. Sapiproduktsioon tugevneb seedimisel ja sapi väljutamine sapipõiest soolde toimub toidu mõjul. Mõjutajaks on toidu välimus ja lõhn, söömistoiming ise, mao-ja kaksteistsõrmiksoole retseptorite ärritamine toidumassidega ning peensoolest erituv hormoon sekretiin.

Sapipõies olevad sapphapped on toodetud maksarakkude poolt kolesteroolist ning need on lipiidide imendumiseks vältimatud, sest sapphapete soolad emulgeerivad lipiide, suurendades nende kokkupuutepinda ensüümidega. Sapipõies ja sapijuhades võivad teatud tingimustel sapisooladest tekkida kivid, mis ummistavad sapi pääsu kaksteistsõrmikusse, tekitades eri raskusega haigusseisundeid.

Kaksteistsõrmiksool

Kaksteistsõrmiksool on 20–25 cm pikkune hobuserauakujuline peensoole algusosa, mis kinnitub kõhuõõne tagaseina külge. Soole seinas kulgevad vere- ja lümfisooned ning närvikiud. Siin „analüüsitakse“ maost tulevat toidumassi ja mõjutatakse seedeprotsesse nii närviühenduste kui ka hormoonide produktsiooni kaudu. Kaksteistsõrmikusse saabunud happeline toidumass neutraliseeritakse ning selle protsessi käigus eraldunud süsinikdioksiid segab läbi toidumassi.

Peensool

Peensool on organismis umbes 3 meetri pikkune lingudeks keerdunud torujas elund (väljavenitatult 6–9-meetrine) ning see täidab suurema osa kõhuõõne kesk- ja alaosast. Peensoole alguses paikneb kaksteistsõrmiksool ehk duodeenum, sellele järgnevad osad on tühisool ehk jejuunum ja niudesool ehk ilieum).

Niudesoole lümfoidkoes toimub antikehade moodustumine. Töödeldud toidumassi edasine töötlemine toimub peensooles kokku umbes 3–6 tundi. Peensoole limaskesta näärmed eritavad ensüümiderikast (nt amülaas, sahharaas, maltaas, laktaas, peptidaas, lipaas) (soole)nõret ööpäevas paar liitrit. Põhilised faktorid, mis stimuleerivad sekretsiooni, on soole seina mehaanilised ärritajad ning keemilised ärritajad (maomahl, valkude lõhustumisproduktid, maitseained, piimasuhkur).

Küümus liigub peensooles edasi peristaltika abi.

Soole seinas on – mitmeid peensoole pindala suurendavaid ja seeläbi toitainete imendumist tõhustavaid – volte ehk ringkurdusid ja sõrmekujulisi hattusid, mida omakorda katavad mikrohatud. Tänu sellele on kogu seedimisega seotud pinna suurus suurem kui pool tenniseväljaku suurust.

Osadel inimestel võib toidus sisalduva gluteeni toimel peensoole limaskest kahjustuda, mis toob endaga kaasa toitainete imendumise puudulikkuse. Seda nimetatakse gluteenitalumatuseks ehk tsöliaakiaks.

Jämesool

Jämesool paikneb kõhuõõnes peensoole lingude ümber ning on veidi üle meetri pikk ja peensoolest jämedam (läbimõõt 5–8 cm). Jämesoolel on kolm osa: umbsool, käärsool ja pärasool. Umbsoole algusest algab ussripik ehk rudimenteerunud soole osa (pimesool ehk appendiks), milles leidub rohkesti lümfoidkudet.

Jämesoole sein on kurruline, hattudeta ning näärmerohke, eritades kaitsvat lima, et seedimatu toidumass saaks edasi liikuda. Peensoolest läheb jämesoolde edasi umbes liiter soolesisaldist ööpäevas. Jämesoole limaskesta näärmed nõristavad seedemahla, mis on ensüümide poolt võrdlemisi vaene ning mille nõristus toimub jämesoole limaskesta kohalike ärritajate mõjul. Olulisem roll jämesooles on limal, mis teeb rooja libedaks ja kaitseb limaskesta.

Kui soolesisaldis on jämesoole läbinud, siis liigub tekkinud mass pärasoolde ning tekib roojamisrefleks. Jämesoole olulisus seedimise koha pealt on seotud mikroorganismidega.

Pärasool

Pärasool on jämesoole viimane osa, mis lõpeb pärakuga). Väljaheite moodustab teatud osa seedimata ja mitteimendunud toidust (nt kiudained nagu tselluloos jm), mikroorganismide biomass ja vesi. Kuigi tselluloos ei oma toiduenergia väärtust, aitab ta kaasa soole peristaltikale ja toidumassi liikumisele läbi soolestiku. Kui soole sisaldis käärsoolest pärasoolde liigub, tekib roojamisrefleks. Iga päev moodustub 100–200 g väljaheidet. Väljaheite koostisest suurema osa moodustab vesi.

Väljaheidete hulka suurendab enim täisteratoodete, eriti kliid ja puu- ja köögiviljade söömine. Soodsa mikrobioomi paljunemisele jämesooles aitavad kõige enam kaasa vesilahustuvad kiudained (pektiin, oligo- ja polüsahhariidid nagu fruktooligosahhariidid, modifitseeritud tärklis, arabinoksülaanid, galaktooligosahhariidid jms), mida leidub enim kaeras, rukkis, odras, puu- ja köögiviljades ning marjades.

Mõne haiguse puhul võib olla raskendatud vee tagasiimendumine soolestikust ning see väljendub kõhulahtisusena. Kõhukinnisuse puhul on jämesoole peristaltika aeglustunud, seedumata toidumass liigub jämesooles edasi väga aeglaselt ning seetõttu imendub tagasi liiga palju vett, mis muudab roojamassi kuivaks ja kõvaks.