Säilimisaja ja säilitamise eritingimused

Säilivuse järgi võib toidud jagada kolme gruppi:

• Esimesse kuuluvad tooted, millel ei ole vaja säilimisaega märkida. Need on näiteks sool, suhkur, äädikas, värsked aedviljad ning liht- ja valikpagaritooted, mille koostise järgi võib eeldada, et need tarvitatakse ära 24 tunni jooksul pärast valmistamist.
• Teise grupi toodetel määratakse minimaalne säilimisaeg. See on aeg, mille jooksul selle määranud valmistaja või pakendaja tagab säilitamistingimuste järgimisel toidu vajaliku kvaliteedi. Kui toidu minimaalne säilimisaeg on kuni kolm kuud, tuuakse ära kuupäev ja kuu (“parim enne…”). Kui minimaalne säilimisaeg on aga 3–18 kuud, piisab vaid kuu ja aasta märkimisest. Väga pikka aega säilivatel toiduainetel märgitakse vaid aasta (“parim enne…lõppu”). Kuna tegemist on minimaalse säilimisajaga, võib neid toite (näiteks leib, tetrapakendis mahlad, kohv, makaronid, jms) lühemat või pikemat aega müüa ka pärast minimaalse säilimisaja möödumist, kuid sellest peab teavitama tarbijat. Need toidukaubad peavad asuma eraldi, et ostja ei ajaks neid segamini teiste toodetega.
• Kolmanda grupi moodustavad kiirestiriknevad toidud, milles on soodne keskkond riknemist põhjustavate mikroorganismide kasvuks ja paljunemiseks ning mis seetõttu võivad muutuda ohtlikuks inimese tervisele. Märgistusel esitatakse koos tarvitamise tähtpäevaga või viitega nimetatud tähtpäeva asukohale müügipakendil sõnad “kõlblik kuni …”, arvestades märgitud tähtpäeva säilimisaja sisse. Tarvitamise tähtpäeva järel esitatakse säilitamistingimused: üldjuhul tuleb sellist toitu säilitada külmkapis, temperatuuril +2… +6 ˚C. Siia gruppi kuuluvad näiteks värske liha, keeduvorstid, piim.