Söömishäired

Söömishäired on psühhiaatrilised haigused, mis kahjustavad inimese kehalist ja vaimset tervist ning halvendavad üldist elukvaliteeti – kannatavad suhted, tööalane ja isiklik areng.

Söömishäirete puhul on kesksel kohal häirunud suhe enda kehasse, mille tõttu kujuneb välja äärmiselt probleemne söömiskäitumine. Kehakaalu ja -kuju tähtsustatakse ülemäära, idealiseeritakse alakaalu, erinevate meetoditega proovitakse kehakaalu langetada või takistada kaalu tõusu.

Elu jooksul haigestub söömishäiresse umbes 8% naistest ja 2% meestest. Söömishäireid esineb igas populatsioonis hoolimata soost, east, etnilisest kuuluvusest või sotsiaalmajanduslikust staatusest. Siiski esineb neid kõige sagedamini tütarlaste ja noorte naisterahvaste seas.

Söömishäired on grupp haiguseid, mida eri klassifikatsioonides jaotatakse erinevalt. Kõige sagedasemateks söömishäireteks on anorexia nervosa (mugand eesti keeles anoreksia), bulimia nervosa (buliimia) ja liigsöömishäire (ingl k binge-eating disorder).

Sageli kasutatakse söömishäire sünonüümina ekslikult sõna „toitumishäire”, kuna mõlema puhul on häirunud söömine. Põhjused on aga erinevad: söömishäire puhul on häirunud söömise aluseks soov kontrollida kehakaalu, toitumishäire puhul tekitab teatud toitude söömine ärevust või hirmu.

Muud söömishäired

Anoreksia, buliimia ja liigsöömishäire on kolm kõige levinumat ja tuntumat söömishäiret. Sageli ei vasta aga söömishäirega inimese kõik sümptomid ühele konkreetsele haigusele. Sellistel juhtudel nimetatakse neid häireid „atüüpilisteks” või „muudeks söömishäireteks”. Levinud on müüt, et sellistel puhkudel on haiguse kulg kergem ning ravisse suhtutakse kergekäelisemalt. See on aga ekslik, sest haiguse nimetus viitab vaid selle diagnostilistele kriteeriumitele, mitte raskusastmele või kulule.

Kõik söömishäired, olenemata sellest, kuidas neid nimetatakse või klassifitseeritakse, on ohtlikud, elukvaliteeti halvendavad seisundid, mis vajavad ravi.

Söömishäirete tekkepõhjused

Söömishäirete kujunemisel ei ole kunagi üks ainus põhjus. Tegemist on keeruliste haigustega, mille kujunemisloos on oluline osa paljude faktorite kokkulangevusel. Alati on oma osa nii geneetilistel, bioloogilistel kui ka keskkondlikel teguritel.

Moodsa aja ühiskondlikud tõekspidamised, sh dieedikultuur ja saleduskultus, panustavad psüühilise haavatavuse tekkimisse, mis võib olla soodne pinnas söömishäirete kujunemiseks. Tõenäoliselt samadel põhjustel on täheldatud söömishäirete suuremat esinemissagedust kaalutundlike spordialade ja välimusele orienteeritud ametite esindajate seas. Siiski tuleb rõhutada, et sotsiaalmeedia jälgimine või ühe kindla spordiala harrastamine ei tee kedagi haigeks.

Haiguse väljakujunemisel osalevad paljud tegurid, mida enamasti inimene ise kontrollida ei saa. Sageli on aga praktilisem ja ravi seisukohast olulisemgi leida üles haigust alalhoidvad tegurid, kuna nende muutmine on seotud parema ravitulemusega.

Söömishäirete ravivõimalused

Söömishäired võivad olla pika ja kroonilise kuluga eluohtlikud haigused; nendesse suremus on psühhiaatrilistest haigustest üks suuremaid. Söömishäirete ravi on sageli pikk ja keeruline. Siiski on hea ravitulemuse saavutamiseks kõige olulisem varane sekkumine.

Söömishäire diagnoosimine ja ravi algab tavapäraselt perearsti juurest. Nõuandeid tervislikuks toitumiseks oskavad anda pereõed. Eriarstidest tegelevad söömishäire kui psühhiaatrilise haiguse diagnoosimise ja raviga psühhiaatrid. Sageli on oluline ka kliinilise psühholoogi või psühhoterapeudi kaasamine.

Eestis on kaks söömishäirete ravile spetsialiseerunud keskust: laste ja noorukite raviga tegeleb Tallinna Lastehaigla vaimse tervise keskuse söömishäirete osakond, noorukite ja täiskasvanute raviga Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliiniku söömishäirete osakond.

Peaasi.ee teemalehelt leiad rohkem infot söömishäirete kohta ning nõuandeid, mida teha kui kahtlustad lähedasel söömishäiret.