Lisaained

Lisaaine on aine, mida lisatakse toidule tehnoloogilisel eesmärgil. Lisaainetel on Euroopa numbritunnus ehk E-number. E-number tähendab, et lisaaine on läbinud vastavad ohutuse hinnangud ja Euroopa Liidus heaks kiidetud.

Lisaained võib nende päritolu järgi jaotada looduslikeks ja sünteetilisteks:

looduslikud lisaained on toidust eraldatud ained, näiteks agar-agar (E 406) ja karragenaan (E 407) merevetikatest, pektiin (E 440) puuviljadest jne
sünteetilisi lisaaineid on kahte tüüpi:

sünteesitud ained, mis esinevad ka looduslikult toidus, näiteks antioksüdant askorbiinhape (E 300) või säilitusained sorbiinhape (E 200) ja bensoehape (E 210)
tehislikud ained, millel ei ole looduses analoogi, näiteks antioksüdant butüülhüdroksüanisool (E 320) või asotoiduvärvid

Lisaaineid kasutatakse näiteks toidu paremaks säilitamiseks (säilitusained), vajaliku konsistentsi saavutamiseks (stabilisaatorid, tardained, emulgaatorid, paksendajad), toidule atraktiivsema värvuse andmiseks (toiduvärvid) jne.

Tulenevalt nende põhifunktsioonist jaotatakse lisaained rühmadeks. Kuulumine põhirühma ei välista lisaainete teisi funktsioone.

Kõige enam toidus kasutatavad lisaainete rühmad on järgmised:

toiduvärvid (E 100–E 199)
säilitusained (E 200–E 299)
antioksüdandid (E 300–E 399)
emulgaatorid, stabilisaatorid (E 400–499)
magusained (E 420-421; E 950-969)

Lisaks nimetatule on kasutusel lisaainerühmad nagu happesuse regulaatorid, jahu parendajad, paakumisvastased ained, lõhna- ja maitsetugevdajad, glaseerained, magusained, paksendajad, tarret andvad ained, pakendamisgaasid jne (E500– …).

Lisaaine kasutamine toidus lubatakse juhul, kui olemasolevate teadusandmete põhjal ei kujuta see kavandatud kasutustasemel probleeme tarbija tervisele, lisaaine kasutamiseks on põhjendatud tehnoloogiline vajadus ning lisaaine kasutamine ei ole tarbijat eksitav.

Ohutuse tagamine

Enne kui lisaaine lubatakse Euroopa Liidus kasutusele võtta, hindab põhjalikult selle ohutust inimese tervisele Euroopa Toiduohutusamet (EFSA). Lisaaineid hinnatakse nende toksilisuse, kantserogeensuse, mutageensuse ja teiste näitajate suhtes. Toksikoloogilise hinnangu põhjal määratakse vajadusel lisaainele aktsepteeritav päevane kogus (ADI), mis näitab aine kogust, mida võib ööpäevas kogu eluea jooksul ohutult tarbida, arvestatuna kehakaalu kilogrammi kohta.

Lisaaine ohutuse vaagimisel hinnatakse ka seda, kui palju tarbija seda tõenäoliselt päevas tarbib. Selleks arvestatakse lisaaine jaoks taotletavaid piirnorme ning seda lisaainet sisaldavate toitude suurimaid päevaseid söödavaid koguseid. EFSA loeb lisaaine kasutuse ohutuks ainult juhul, kui kõikide erinevate toitude kaudu saadav lisaaine kogus päevas jääb alla aktsepteeritavat päevast kogust.

Näiteks magusaine aspartaami E 951 ADI on 0–40 mg kehakaalu kg kohta. See tähendab, et 60 kg kaaluv inimene võib kogu elu jooksul ohutult tarbida päevas kuni 2400 mg aspartaami (40 mg x 60 kg = 2400 mg).

Tehnoloogiline vajadus

Lisaainete toidus kasutamise vajadus peab olema põhjendatud. See tähendab, et lisaainet on lubatud toidus kasutada vaid juhul, kui toidu omaduste parandamist või toiteväärtuse säilitamist ei ole võimalik saavutada muude tehnoloogiliste võtetega. Näiteks rasvarikaste toitude puhul on vaja kasutada antioksüdante, et kaitsta tooteid rasva rääsumise, värvuse ja maitse muutuste ning toiteväärtuse alanemise eest.

Üks enamlevinud antioksüdant on askorbiinhape E 300 (C-vitamiin). Lihale ja lihatoodetele sageli lisatavad säilitusained nitritid (E 249 ja E 250) ja nitraadid (E 251 ja E 252) suruvad alla bakterite, sealhulgas botulismitekitaja elutegevuse, andes samas lihatoodetele roosa värvuse. Jookides sageli kasutatavad säilitusained on sorbiinhape ja sorbaadid (E 200, E 202-203) ning bensoehape ja bensoaadid (E 210-213). Sorbiin- ja bensoehapet leidub looduslikult ka mõnedes marjades. Toiduvärve kasutatakse kõige enam kondiitritoodetes, maiustustes, karastusjookides, aga ka jogurtis ja jäätises. Osadel inimestel võib esineda talumatust mõne sünteetilise, sh asotoiduvärvi suhtes. Kui toode on väga eredavärviline, siis on selles tõenäoliselt kasutatud asotoiduvärve.

Asotoiduvärvid:

E 102 Tartrasiin
E 110 Päikeseloojangukollane
E 122 Asorubiin
E 123 Amarant
E 124 Erkpunane 4R
E 129 Võlupunane AC
E 151 Briljantmust BN
E 154 Pruun FK
E 155 Pruun HT
E 180 Litoolrubiin BK

Märgistamine

Toidu pakendil olevas koostisosade loetelus tähistatakse lisaained rühmanimetusega, millele järgneb lisaaine nimetus või E-number, näiteks “säilitusaine vääveldioksiid” või “säilitusaine E 220”.

Osade kollaste ja punaste sünteetiliste toiduvärvide (E 102 tartrasiin, E 104 kinoliinkollane, E 110 päikeseloojangukollane, E 122 asorubiin, E 124 erkpunane, E 129 võlupunane) sisaldusega toidu märgistusel tuleb esitada hoiatus: „toiduvärvi nimetus või E-number: võib avaldada kahjulikku mõju laste aktiivsusele ja tähelepanuvõimele“.

Kui toidule on lisatud magusainet, peab see olema toidu märgistusel nimetuses öeldud.

Kõikide magusaineid sisaldavate toitude nimetuse juures peab olema märge “Magusaine(te)ga” või kui on lisatud ka suhkrut, siis “Suhkru(te) ja magusaine(te)ga”. Aspartaami (E 951) ja aspartaam-atsesulfaamsoola (E 962) sisaldavate toitude märgistusel on lisahoiatus “sisaldab fenüülalaniini allikat”, kuna see info on vajalik haruldast ainevahetushaigust fenüülketonuuriat põdevatele inimestele. Kui toit sisaldab rohkem kui 10% polüoole, siis peab märgistusel olema lisahoiatus “ülemäärane tarbimine võib tekitada kõhulahtisust”.

Lisaainete kõrval lisatakse toidule ka lõhna- ja maitseaineid. Lõhna- ja maitseained on tooted, mida lisatakse toidule lõhna ja maitse andmiseks või muutmiseks. Nende alla kuuluvad erinevad lõhna- ja maitseomadusega tooted – näiteks erinevad ekstraktid, eeterlikud õlid, suitsutuspreparaadid, sünteetilised ja looduslikud lõhna- ja maitseühendid. Lõhna- ja maitseainetel puudub E-number.

Suitsutuspreparaate kasutatakse traditsioonilisel suitsutamisel tugevama suitsumaitse saavutamiseks või täielikult suitsutusprotsessi asendamiseks. Suitsutuspreparaatide tootmine algab suitsu kondenseerimisest. Kondensaat fraktsioneeritakse, et kõrvaldada sellest tervisele ohtlikumad suitsu komponendid, ning puhastatakse, et piirata polütsükliliste aromaatsete süsivesinike (PAH-id) sisaldust. Fraktsioneerimis- ja puhastamisprotsessi tõttu peetakse suitsutuspreparaate üldiselt tervisele ohutumaks kui traditsioonilist suitsutamist.

Lõhna- ja maitseainete toitu lisamisel peavad need olema toote koostisosade loetelus märgistatud üldnimetusega “lõhna- ja maitseained” või lõhna- ja maitseaine täpsema nimetuse või kirjeldusega. Suitsutuspreparaadid tuleb märgistusel esitada üldnimetusega „suitsutuspreparaat“ või viitega lähtematerjalile, näiteks „pöökpuust toodetud suitsutuspreparaat“.

Kui toidu maitse on saavutatud üksnes lõhna- ja maitseainete lisamisega, siis peab olema toidu nimetuses kasutatud sõnalõppu “-maitseline”, nt maasikamaitseline siirup.

Lisaaineid ei tohiks segamini ajada toidulisanditega. Toidu lisaaine ja toidulisandi vahe seisneb selles, et lisaaineid lisatakse toidule tootmisel või valmistamisel ja seda tehnoloogilisel eesmärgil. Toidulisandite kasutamise eesmärk on tavatoitu täiendada ning on inimesele eelkõige toitainete kontsentreeritud allikaks. Toidulisandid on näiteks erinevad vitamiinide ja mineraaltoitainete preparaadid.

Soovitused:

Eelista töötlemata ja vähetöödeldud toite!
Töötlemata toitudes ei ole üldjuhul lisaaineid lubatud kasutada. Mida enam on toit töödeldud, seda tõenäolisemalt sisaldab see erinevaid lisaaineid.

Loe toidupakendite märgistust!
Oluline on, et päeva jooksul tarbitavad toidud ei sisaldaks palju kattuvaid lisaaineid. Kui mõni lisaaine on põhjustanud terviseprobleeme, tuleks proovida sellise lisaaine sisaldusega toidust hoiduda lugedes toidu pakendilt märgistust.

Toitu mitmekülgselt!
Nii väldid mõne lisaaine suures koguses organismi sattumist. Eriti oluline on mitmekülgset toitumist silmas pidada laste puhul, kes eelistavad sageli teatud toite (viinerid, karastusjoogid, maiustused) ja kelle kehakaal on väike, mistõttu võib teatud lisaaineid nende organismi sattuda rohkem kui soovitatav.

Infot lisaainete kohta leiab ka Toiduliidu veebilehelt www.tunnetoitu.ee