Kehakaal

Kõige levinum on oma kehamassi hindamine kehamassiindeksi (KMI) abil. Seda arvutatakse jagades kehamass kilogrammides pikkuse ruuduga meetrites. KMI = kg/m²

Näiteks inimene, kes kaalub 67 kg ja on 1,70 cm pikk, peaks tegema sellise arvutuse: 67: (1,7 × 1,7) = 23,18. Normaalkaaluks loetakse 19-65-aastastel täiskasvanutel, kui KMI jääb 18,5 ja 25 vahele.

Ala-, normaal- ja ülekaalumääratlused täiskasvanutele sõltuvalt pikkusest. Lihtsa ülevaate sellest, palju sa oma pikkuse juures võiksid kaaluda, et olla normaalkaalus, annab joonis. Joonis kehtib vaid täiskasvanute puhul.

Südame- ja veresoonkonnahaigustesse, 2. tüüpi diabeeti ja teatud vähkkasvajate vormidesse haigestumise risk tõuseb oluliselt, kui inimese KMI ületab 27. Kui KMI on üle 30, loetakse seda rasvumiseks. Rasvumine on olukord, kus keha rasvasisaldus on tõusnud sel määral, et see halvendab tõsiselt tervist.

Soovitusliku kehamassi piirid sõltuvalt inimese pikkusest. Näiteks 170 cm pika täiskasvanud inimese normaalkaal on 54–72 kg, mis on küllalt suur vahemik.

Kuigi kehamassiindeks on kõige laiemalt kasutatav kehamassi hindamise mõõdik, ei olnud see algselt loodud individuaalseks hindamiseks ning seega on sellel mitmeid puudusi:

• Kehamassi kategooriad ei ole üheselt seotud tervisega. Samamoodi nagu normaalkaalus inimesel võib olla terviseprobleeme, võib ka üle- või alakaalus inimene olla täiesti terve.
• Ei arvesta kehakoostist – näiteks suure lihasmassiga inimene võib KMI alusel olla ülekaalus, samas kui istuva eluviisiga inimene võib KMI järgi olla normaal- või alakaalus, millest tulenevalt võidakse teha valesid järeldusi oma terviseseisundi ning vajalike eluviisi muudatuste kohta.
• Ei sobi kasutamiseks lastel ja noorukitel, kelle keha alles kasvab ega ka vanemaealistel.
• Samuti ei sobi KMI kasutamiseks kõigil ühiskonnagruppidel, näiteks ei ole seda kohandatud erinevatele rassidele, kellel võib olla loomulikult pisut erinev kehakuju. Lisaks ei sobi see kasutamiseks mõnede haigusseisundite puhul.

Seega, kehamassiindeks võib olla küll kasulik indikaator, kuid vaid selle abil terviseseisundit hinnata ei saa. Alati tuleks arvesse võtta ka muid tegureid, nagu toitumis- ja liikumisharjumusi ning meditsiinilisi näitajaid (nt vererõhk, vere kolesteroolisisaldus jms).

Vöö- ja puusaümbermõõt

Peale kehamassiindeksi kasutatakse rasvumise hindamiseks ka vöö- ja puusaümbermõõtu. Soovituslik vööümbermõõt on naistel alla 88 cm ja meestel alla 102 cm, kuid ainevahetuslike häirete risk täiskasvanutel tõuseb juba vastavalt 80 cm ja 94 cm vööümbermõõdu juures. Kui vöö- ja puusaümbermõõdu omavaheline suhe (jagades vööümbermõõdu puusaümbermõõduga) on meestel üle 1 ja naistel üle 0,8, viitab see rasvumisele.

Vööümbermõõdu mõõtmine on oluline indikatsioon vistseraalsest rasvumisest. Rasvkoe paigutumine vistseraalselt ehk kõhu sisse on ohu näitaja, kuna see on seotud mitmete haiguste tekke ja süvenemisega. Küll aga on vöö- ja puusaümbermõõdu alusel rasvumise hindamisel samuti puudusi, millest osa kattuvad KMI omadega.

Erinevate vanusegruppide kehamassi hindamine

Lastel ja noortel ning vanemaealistel ei saa kasutada kehamassi hindamiseks samu meetodeid.

Vanemaealiste puhul arvestatakse normaalkaaluks kehamassiindeksit 23–29,9. Üle 65-aastastele võib alakaalulisus alla KMI 23 olla ohtlikum kui mõningane ülekaalulisus.

Laste ja noorukite kehamassi hinnatakse kasvukõverate järgi. Kasvukõverad hindavad kehamassi seoses vanuse ja pikkusega ning oluline on sealjuures ka lapse kasvutrend aja jooksul.