Tere,
Olen 18 aastane neiu, kaalun 57-58 kg ning olen 171 cm pikk.
Avastan iga päevaga üha enam, et mul on toitumishäire. Aasta aega tagasi kaalusin umbes 64 kg ning tundsin end vormitu ja paksuna. Otsustasin selle nimel midagi ette võtte ning hakkasin päev päevalt oma toitumist piirama ja varasemast palju enam sporti tegema. Minu eeskujuks sai n-ö 3 tunni dieet, kus sõin iga kolme tunni tagant väikese eine, snäki. Kaal hakkas aeglaselt ja järgemööda langema. Minu esimeseks sihiks oli kaaluda alla 60 kg. Jõuludeks oli see saavutatud. Siiski jätkasin sama teed. Möödunud suve alguseks kaalusin 51 kg. Suvel kaotasin veel paar kolm kilo ning olin lausa alla 50 kg. hakkasin alles siis muret tundma, kuna mentstruatsiooni ei olnud juba 9 kuud olnud. Käisin pisut arstide juures, sain teada igasuguste ainete puuduse ning hakkasin vanemate tugeval survel uuesti toekalt sööma. Tihti lihtsalt toppisin end täis, kuna enne nad rahule ei jäänud. Suutsin kahe kuuga koguda kaalu 7-8 kg ehk praeguse kaaluni. Kõik tundub nagu okei, sain anoreksiast üle?
Ma ei ole jällegi oma kehaga rahul kuigi tegelen endiselt spordiga ning püüan tervislikult toituda. Olen palju toitumisest ja vajadustest uurinud ning veidi isegi liiga “politseiks” muutunud, mis on pannud stressirikkas olukorras mind oma loodud reegleid murdma. Ning alatasa vaevab mind lakkamatu isu ning ma tunnen, et see ei ole keha isu vaid emotsionaalne. Keelan endal rangelt igasuguse magusa, sest tean, et kui olen alustanud, ei suuda enam lõpetada. Ning siiski ühel hetkel avastan, end järjest enam ja enam kapist magusat otsimas. Aga see pole ainult magusaga nii. Kuigi tean väga hästi, et vajan köögivilju, teravilju, liha-kala, on ühel hetkel sellest täiesti kama ning haaran maitsva seenepiruka järele. Ning seejärel juba šokolaadisaia ja nii edasi. Kui kõik on ära söödud tunnen end meeletult kehvasti ja ülesöönuna ning otsustan, et homme söön ainult kaks õuna.
Sooviksin, et keegi valmistaks mulle mõneks ajaks näidismenüü, et saaksin pisut selgeks kuidas on normaalne, mida ja KUI PALJU süüa, sest olen kaotanud igasuguse mõõdutunde, vahel tundub kolm lusikatäit porgandisalatit täisväärtusliku lõunana ning teinekord söön õhtuks pool õunakooki ning avastan, et ups, võibolla läks paljuks.
Ühesõnaga ma olen enda sees pidevas võitluses, kas “elu on liiga lühike, et mitte seda kooki nautida” või “elad pika ja ilusa elu, kui toitud tervislikult”.’
Psühhiaatri juurde mul minna ei ole võimalik, sest meie maakonnas lihtsalt ei ole ühtegi, aga ega ma ei tahaks ka. Usun et pean ise oma probleemidega võitlema.
Ehk saate mind aidata, kuidas taas täisväärtuslikult elada ja mitte koguaeg toidumurede pärast pead valutama.
Suur tänu teie aja ja abi eest!