Siin saad esitada oma toitumisega seotud küsimusi, kuid kindlasti tutvu eelnevalt esitatud küsimuste ja vastustega, sest nende lugemisel võid juba oma küsimusele vastuse leida.
Küsimus avaldatakse toitumine.ee lehel koos vastusega. Vastus saadetakse ka teie e-posti aadressile. Meil on õigus küsimusi toimetada. Solvavaid, pahatahtlikke või ebatsensuurseid kirju ei avaldata.
 | Tagli Pitsi Tervise Arengu Instituudi toitumisekspert, Tallinna Tehnikaülikooli Keemia ja biotehnoloogia instituudi vanemlektor ja Tallinna Ülikooli Haapsalu kolledži lektor. Tagli on ka üks Eesti toitumissoovituste autoritest. |
|---|---|
 | Kristel Ehala-Aleksejev Tartu Ülikooli Kliinikumi arst-toitumisnõustaja. |
1. oktoober 2013
Tere!
Olen 24-aastane noor naine, kes tänaseks ilmselt juba on toitumishäire all kannataja…
Kõik sai alguse umbes pool aastat tagasi, kui lendasin välismaale maid avastama.
Kahjuks mõjus keskkonnavahetus mulle nii stressirohkelt, et võtsin umbes 3-4kg juurde. Olen lühikest kasvu mistõttu märkamatuks see ei jäänud. Olgugi, et sõin sel perioodil tõepoolest rohkem ning depressiooni tõttu just magusat, olin üllatunud, kuna ma ei ole varem iial pidanud selliste asjade pärast muret tundma. Hakkasin dieeti pidama, aga ilmselt liiga ranget, sest ühel hetkel avastasin end õgimast. Sõin kõike, kuni valus hakkas. Lubasin endale, et sellist asja küll enam rohkem ei juhtu, kuid paraku… Elu üksi kaugel maal oli aina enam stressi tekitav. Kohanemisraskused, koduigatsus – see kõik vaid süvendas minu probleemi. Kaal käis üles-alla, tuli veelgi ette neid ülesöömisi. Ühel hetkel see lõppes, sest leidsin endale tuttava, kellega olin igapäevaselt koos. Tegevus ja seltskond aitasid korrapärasemalt süüa. Sain kaalu ka tagasi normi. Kui meie teed reisides lahku läksid ja taas üksi jäin, hakkas kõik paraku otsast peale. Igatsesin koju ja lohutasin end söömisega. Kommid, shokolaadid, müslibatoonid… Ma ei suutnud piiri panna enne, kui kõik lihtsalt minema viskasin!
Paaril korral olen ka näppe kurku ajanud, kui süütunne võimust on võtnud, aga seda olen siiski suutnud kontrollida.
Tänase päeva seisuga olen endiselt nende samade lisakilode otsas. Mõtlen sageli toidu peale, just kalorite lugemise osas ning vahin nagu haige peeglist oma moondunud keha. Osad vanad rõivad enam kenasti seljas ei istu ning see lihtsalt masendab mind.
Ma tunnistan oma probleemi ning olen seda jaganud ka oma lähedastega. Nemad näevad minu käitumises mustrit: kuna olen ihuüksi ja korrapärase tegevuseta (Eestis olid ju käeulatuses sõbrad, hobid, töö – kunagi ma ei vahtinud niisama) väga kaugel, siis otsingi leevendust/tegevust toidust. Kui hakkab igav, siis söön. Eriti veel, kui mind masendavad tekkinud lisakilod.
Kui mul on tegevus ning inimesed ümber, siis ma toitumisele nagu väga ei mõtle. Kuigi loen siiski kaloreid ja aegajalt astun kaalule. Paraku kui jään üksi, siis 2-3 korda kuus end üle süüa pole mingisugune probleem. Ja alati ei peagi olema see midagi magusat. Võin end kasvõi võileibadest täis kugistada nii, et kogu keha valutab. Samas olen ühe õhtuga ka kogu poole kilose koogi sisse vitsutanud koos liitri jäätisega, sest teleka ette sobis see ju jube hästi…
Üksi olles ongi mul see käinud hooti. Mõned nädalad on asi kontrolli all ning siis tuleb vahele päev või kaks, kus söön terve päeva vältel. Kui hoog tuleb, siis ikka võiduka lõpuni.
Kehamassiindeks on mul 22.35 ehk normaalne. Siiski tahan tagasi saada seda, kes olin varem. Ma ei taha enam muretseda, et mida võin süüa ja mida mitte. Ma ei taha enam karta omale koju osta shokolaaditahvlit, sest ÄKKI ma otsustan selle ühel hetkel korraga ära süüa. Kardan, et ei saagi enam iial lahti sellest hirmust süüa nii, nagu enne välismaale lendamist. Et isegi, kui naasen kodumaale, jääb see kartus mulle külge. Ma ei suudaks surmani elada tundega, et kui luban endale vahest ühe piruka, siis valdavad mind kogu ülejäänud päeva süümepiinad…
Kõige enam häirib mind fakt, et Eestis olin ma oma toitumises ilma igasuguste ahelateta. Sõin mida ja millal iganes tahtsin. Krõpse, komme, pirukaid… Samas võisid ahvatlused köögikapis kasvõi nädalaid seista ilma, et ma neid puutuda oleksin soovinud. Vahepealsed McDonaldsi külastusedki ei tekitanud iial mingeid hingepiinu, sest kaal ja figuur olid muutumatud. Kusjuures trenni ma ei teinud ning töötasin kontorilaua taga. Sellest ka minu kinnisidee ning masendus kaalutõusu pärast. Tahan oma vana keha tagasi saada, aga vahepeal murdun.
Olen lugenud kompulsiivse toitumishäire kohta ning ma kardan, et olen selle endale juba kaela saanud. Paraku ma ei taha veel koju tagasi lennata (lähedased arvavad, et kui ma siin ise tahtejõu abiga sellega hakkama ei saa, siis Eestis vana elu juurde naasedes loksub kõik kindlasti paika) ning siin mingisuguse psühhiaatri juurde minek ei tule puhtalt rahalistel põhjustel kõne alla.
Mida ma peaksin tegema? Kas tõesti saaks mul juba mingisuguse häire diagnoosida või see võib tõesti olla tingitud sellest, et kui olen üksi, on mul liiga palju vaba aega kaalule ja toidule mõtlemiseks ning söömiseks?
Spetsialist vastab:Tagli Pitsi
Kirjelduse järgi võib tõepoolest arvata, et tegemist on mingit sorti toitumishäirega. Millisega täpsemalt, on väga raske ainult loetud kirjelduse järgi öelda. Toitumishäirete väljaselgitamisega tegelevad psühhiaatrid. Üldjuhul inimesed ise toitumishäiretega hakkama ei saa. Seetõttu soovitan seni, kuni puudub võimalus pöörduda psühhiaatri poole abisaamiseks proovida toituda regulaarselt ja mitmekesiselt. Regulaarne toitumine tagab selle, et süüakse pigem korraga väiksemaid koguseid ega teki suuri söömissööste. Maiustamist ja nn rämpstoidu söömist tuleks võimalusel vältida, samas ei tohiks ka paanitseda, kui seda vahel ette tuleb. Peaasi, et sellisel puhul oleksid söödud kogused väikesed. Üldiselt on tegelikult kergem neid asju täielikult vältida, kui et piirduda paari kommiga. Kui vähegi on võimalik, soovitan siiski vähemasti konsulteerida psühhiaatriga. Eestis leiab toitumishäirete alast abi Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinikust, Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinikust, Sensus OÜst ja Ambromed Kliinikust. Samuti soovitan lugeda toitumishäiretealast kodulehte.
15. august 2013
Tere! Olen 15 aastane tüdruk ning sooviks nõu ühe asja kohta.
Nimelt hakkasin selle aasta mai kuus püüdma kaalu kaotada, kui olin jõudnud 60 kiloni. Algas sellest, et muutsin toitumisplaani tervislikumaks ning tegin trenni. Siis aga hakkas pihta kalorite lugemine, trenni tegin siis juba iga päev. Juuli kuust on kalorite lugemine aina hullemaks läinud. Vahepeal sõin 800-1000 kalorit päevas. Päevad on viimastel kuudel kogu aeg mitu nädalat hiljaks jäänud ja kui ka tulevad, siis väga väga vähe. Pidevalt on külm ning vererõhk on madal. Nüüd söön 1200 kalorit päevas, kuid siiski on meeletu hirm kaalutõusu ees ja üle kalorilimiidi söömise ees.
Olen 167 cm pikk ja nüüdseks kaalun 49 kg. Mida peaksin tegema?
Spetsialist vastab:Tagli Pitsi
Kuigi kehamassiindeksi järgi oled hetkel veel normaalkaalus (kuigi üsna alakaalu piiri peal), siis 19-aastasena 167 cm pikk olles peaksid kaaluma vähemalt 52 kg, et olla normaalkaalus. See, et päevad on muutunud ebaregulaarseks, vererõhk on madal ja tekkinud on külmatunne, viitab tegelikult sellele, et organism tahab, et kaaluksid rohkem.
Hoides oma igapäevase energiatarbimise 1000 kcal juures, teed organismile karuteene – jätad ta ilma kasvamiseks, arenemiseks ja normaalseks toimimiseks vajalikest toitainetest – asendamatud rasvhapped ja aminohapped, kiudained, vitamiinid, mineraalained jne. Ainult kalorite lugemisest ei piisa, vaid vaadata tuleb kogu toitumist tervikuna ning tagada see, et toidust on saadud kätte kõik vajalikud toitained. Väga hoolika planeerimise juures on see võimalik umbes 1600-1700 päevase kilokalorite hulgaga, kuid kindlasti mitte alla selle.
Sinu hirm kaalutõusu ees, väga madal energiatarbimine ning pidev kalorite lugemine annab alust arvata, et Sul kas on kujunemas või on juba välja kujunenud toitumishäire. Selleks, et enda tervisele mitte jäävaid kahjustusi teha, tuleks abi saamiseks pöörduda kiiremas korras psühhiaatri juurde, sest toitumishäiretega ise hakkama saada on väga keeruline. Toitumishäiretega tegeletakse Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinikus, Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinikus, Sensus OÜs ja Ambromed Kliinikus.
7. august 2013
Tere!
Oskate te öelda, kas Tartu Ülikooli Kliinikumis töötav Maie Väli tegeleb ka toitumishäiretega? Praegu suunas mind sinna günekoloog, kelle juures käisin seoses mensese ära jäämisega. Ta soovitas mul aeg kirja panna Maie Väli juurde, mis sai ka tehtud, aga kui nüüd menses tagasi tuleb, kas siis on mõtet enam sinna arstile minna? Aja sain ales oktoobriks. Minu günekoloog ütles küll, et isegi, kui menses tagasi tuleb, siis võiksin seal ära käia, kuna tema näeb, et mul on siiski midagi toitumishäire sarnast. Ei vaidle vastu, olen tõesti hädas oma õgimishoogude, kalorsusega ja kaaluga, mis tegelikult on normaalne. Söön oma kalorid tavaliselt üle tavalise toidu arvelt. Ei mingeid komme, kooke, ega jäätiseid. Vahel harva küll. Täna näiteks jälle sõin õhtul liiga palju, sest tuli selline söögiisu ja lõpptulemuseks oli 2230 ära söödud kilokalorit. äeval ma väga aktiivne polnud, 20 minutit sörkjooksu, sest selga tuli padukas ja õhtul veel umbes 30 minutit kõhulihaste harjutusi. Eelmisel päeval käisin küll 55 minutit joksmas, aga see ei tähenda, et tänane ülesöömine oli õigustatud! Olen 14-aastane 157 cm pikk ja kaalun umbes 48,2 kg. Menses algas 10-aastaselt, seega peaks olema minu tsükkel juba normaalselt välja kujunenud.
Ette tänades!
Spetsialist vastab:Tagli Pitsi
Kahjuks ei oska öelda, kas ta ka toitumishäirete korral abi oskab anda, sest ametilt on ta endokrinoloog. Igal juhul tasub tema jutule minna ka siis, kui probleem enne lahenduse leiab. Siiski soovitan kindlasti ka psühhiaatri poole pöörduda, et toitumishäire ei areneks või süveneks. Oled täiesti normaalkaalus ning 2200 kcal Sinuvanusele füüsiliselt aktiivsele tüdrukule on täiesti soovituslik, mitte liiga palju.
31. juuli 2013
Tere!
Olen 23 aastane naine, kaalun 61,7 kg ja pikkust on mul 163 cm.
Olen alates 16-17 aastasest lubanud endale süüa kõike, mida hing ihkab, peaasi et kaal ei ületa 60 kg. Ma ei teagi, kust selline „piir“ tuleb.
Paar aastat tagasi osalesin spordiklubis kaalukursusel, pigem huvist toitumise kohta rohkem teada saada ning 4-5 kg kaalu kaotada (kaalusin tollal ca 59 kg). Sealt jäi mulle harjumuseks toitumismudel, et hommikusöök on tugevamat sorti (müsli või täisterahelbed piimaga,võileib leiva või sepikuga), lõuna ka samuti korralik salatit, kartulit või riisi ja liha sisaldav ning õhtusöök kergemat sorti, nende toidukordade vahel pidi olema kaks vahepala, kas puuviljad, pähklid vms.
Kuigi enamasti olen oma kaaluga enam vähem rahul olnud, on aastas paar korda tulnud ette, et otsustan kaalust 5-6 kg alla võtta, kuid see päädib sellega, et järgin paar nädalat toitumist, kaotan paar kg ning siis löön käega. Motivatsiooni kaalu kaotamiseks saan enamasti endast mingit fotot nähes. Nimelt on mul alati olnud kompleksid oma käte ja reite pärast, mis tunduvad mulle alati paksud. Siiski ei ole see olnud elu häiriv.
Veel aasta tagasi kaalusin 57 kg, sõin eeltoodud mudeli järgi, kuid tarbisin ka magusat, näiteks jäätist, ning mõnel õhtul sõin näiteks pitsat.
Regulaarselt trenni (jõusaal, tantsimine jooksmine rattasõit), nii 2-4 korda nädalas, teen juba 8 aastat jutti ning see on mu elu oluline osa.
Sel kevadel avastasin, et ma kaalun 60,7 kg. Ja sealt hakkas pihta üks pidev peavalu. Hakkasin oma toitumist Nutridata programmi sisestama. Tegin endale järgmiseks päevaks toitumisplaane. Kõik mu mõtted hakkasid keerlema toidu ümber. Ma ei mõistnud, millest tuli see kaalutõus, sest sõin endiselt nii, nagu olin söönud varem. Võrdlesin toitumist vanadesse toidupäevikutesse sisestatuga kaalukursuse päevilt ning ei mõistnud, miks mu kaal tõuseb, kui sõin varasemalt samu või kaloririkkamaid asju (näiteks ei söö ma enam eriti pastat).
Hakkasin toitumist veel rohkem järgima, võttes aluseks kunagi toitumisanalüüsiga teadasaadud kalorite arvu. Ometi kaal ei langenud. Kõhus keerles pidevalt, magu valutas pärast söömist ning tihti oli tunne, et tahaks oksendada.
Seejärel otsustasin, et keeran elus uue lehekülje, loobudes nisujahust ja suhkrust. Seda tehes muutusin aga õnnetuks, hakkasin veel rohkem toidust mõtlema ja kaal jäi samaks.
Praegu olen seisus, kus kahtlustan et mul on välja löönud mingit sorti toidutalumatus. Sügisest saati söön hommikuti kaerahelbeputru, mida ma lapsest saati suu sissegi ei võtnud. Viimasel ajal tunnen pärast selle või leiva söömist tugevat kõhuvalu, mistõttu kahtlustan toidutalumatust. Plaanin proovida gluteenivaba dieeti 3-4 nädalat, nägemaks kas kõhuvalud ja seedehäired kaovad.
Samuti on toitumine mu täielik kinnisidee. Tekkinud on söömishood. Mäletan küll, et ka varasematel aastatel näiteks pühade ajal olen toiduga liialdanud. See aga, mis praegu toimub, on kontrollimatu. Kui ma söömist alustan, siis ma ei saa enam pidama. Koju ma magusat ei osta, mis ei takista mul aga õgimast –söön ära näiteks paki leiba, paki jogurtit või pannitäie rooga, mille ma mitmeks päevaks valmistasin. Tunnen, et see käitumine ei ole normaalne.
Juba hommikust süües tunnen, et liialdan. Tööl olles ei jõua ma ära oodata, millal saan võtta oma vahepala, millal saan minna lõunale. Kui üks toidukord on läbi, ootan juba teist. Teen plaane, mida ma söön järgmisel või ülejärgmisel päeval. Kogu aeg on mõtted söögi juures, teisalt tunnen end paksu ja ebaihaldusväärsena ning riided muutuvad aina kitsamaks.
Töökohas on meil komme ja küpsiseid ning vahel häirib teadmine, et need seal olemas on, minu tööle keskendumist. Ühele kommile järgneb teine, kuni süda on paha ning olemine kohutav. Ma justkui ei saa aru, mida põske pistan, enne kui olen selle alla neelanud.
Sel nädalavahetusel veetsin näiteks nädalalõppu sõpradega minu ema juures. Toitu oli palju, sh magusat, karpidega komme ja küpsiseid, grill-liha jms. Ma sõin pea terve aja seal olles, kusjuures enamasti eemaldusin seltskonnast, et salaja midagi põske pista. Ma tunnen häbi selle üle, kui palju ma söön. See on uskumatu, kui palju toitu inimesesse mahub. Isegi kõhuvalu ja raskustunne kõhus ei takista söömist. Vahel tahaks pärast söömishoogu oksendada, kuid kardan et see muutuks harjumuseks. Vahel viskan toidu prügikasti, et ma seda enam ei sööks. Üritan tarbitud kaloreid maha treenida.
Lisan veel juurde, et elan üksi – läksin novembris elukaaslasest lahku, seda küll omal initsiatiivil. Töö on mul stressirohke ning lisaks õpin magistrantuuris. Saan aru, et stressist võib kaal tõusta, aga mulle väga meeldib mu töö ja eriala ning oma elustiili ma muuta ei tahaks, sest eneseteostus tööl ongi mu praegune elu pidepunkt, armusuhteid mul hetkel ei ole, kuid saan perekonnaga hästi läbi ning mul on ka tore sõprusringkond.
Ainus, mis mu elu praegu häirib, on pidev toidule mõtlemine ja aina tõusev kaal. Kuidas küll saada tagasi oma elu sellisena, nagu see oli enne kevadel alanud kaalu- ja söömissaagat? Praeguse kaaluga leppimine ka kõne alla ei tule, tunnen end praegu matsakana.
Ette tänades
Spetsialist vastab:Tagli Pitsi
Praegune kirjeldus viitab väga sellele, et Teil juba kas on või on välja kujunemas mingit sorti toitumishäire. Alati ei ole toitumishäire puhul tegemist selgepiirilise anoreksia, buliimia või ülesöömisega, vaid võib olla ka vahepealseid ja leebemaid variante. Pidev toidust mõtlemine aga viitab sellele, et probleem on olemas ning ennekõike peas. Toitumishäirete puhul tuleks kindlasti pöörduda psühhiaatri poole, sest ise nendega hakkama saada on üsna raske kui mitte võimatu. Häebeneda ei maksa, parem on jaole saada varem kui liiga hilja. Toitumishäiretega tegeletakse Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinikus, Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinikus, Sensus OÜs ja Ambromed Kliinikus. Samuti võib lugeda toitumishäiretele pühendatud lehekülge.
Soovitan pöörduda ka perearstile ning paluda temal teha toidutalumatuse teste. Igasugune enese tarkusest dieeditamine teeb pigem organismile halba, sest piirates toitumist, jätate organismi ilma ka vajalikest toitainetest. Gluteenitalumatus on tõsine diagnoos, kuid selle paneb ainult arst.
21. juuli 2013
Tere!
Ma olen 27n ja viimase aastaga 10kg juurde võtnud. Vaatamata sellele, et nooremana on perearst mulle paar korda öelnud, et peaksin kaalus juurde võtma, pole mul kunagi toiduga tegelikult probleeme olnud. Lihtsalt numbrid olid väiksed 174cm juures 48kg.
Aga see kaal püsis mul mitte üle kiloste kõikumistega siia sinna ligi kümme aastat. Ei mäleta et oleks kunagi selle nimel pingutanud või kaloreid lugenud või dieeti pidanud. Lihtsalt ei mõelnud toidu peale. Sõin kui kõht tühjaks läks, keelatud toite polnud, aga maiustusi ja saiakesi või kiirtoitu tuli väga harva ette, sest tavaliselt tegin ise süüa. Lihtsalt meeldib süüa teha.
Natuke üle aasta tagasi lõppes mul 8 aastane kooselu ning reageerisin sellele halvasti. Hakkasin sööma. Peaaegu üleöö muutusid hamburgerid ja jäätis ja šokolaad igapäevaks toiduks. Kusjuures tavaliselt just õhtuti. Peale tööd. 2 kuuga viis kilo. Tundsin ennast halvasti, nõrgalt. Hakkasin trenni tegema ja toitumispäevikut pidama et tagasi rea peale saada. Jooksmas käima ja jõusaali tegema. Oli nagu võitlus tuuleveskitega. Mida rohkem piirasin toitu, seda suuremad isud tulid. Kaal tõusis ja tõusis. Tegin järjest aktiivsemalt trenni, jooksule ja jõusaalile lisasin jalgratta ja ujumise.
Kogu elu hakkas keerlema treeningplaani ja kalorite ümber. Ja tekkisid õgimissööstud. Terve päeva normaalselt toitunud läksin kell kümme õhtul poodi et veel pitsat ja saiakesi ja kooke koju tassida. Õgisin need kõik ära nii et ise ka ei saa aru kuidas mahtus. Siis tulid külmavärinad ja öö läbi higistamine ja unetus ja süümepiinad.
Alguses juhtus neid õgimissööste paari nädala tagant. Siis iga nädalavahetus. Siis juba mitu korda nädalas. Olen kokku arvutanud, et ühe sööstuga tarbin vahemikus 3000-6000kcal! Kuidas see üldse võimalik on?!
Tõenäoliselt see et olen aastaga vaid 10kg juurde võtnud ja ametlikult täitsa normaalkaalu piires on vaid tänu trennidele. Neid teen hommikul enne tööd ja õhtul peale tööd ja nädalavahetus lähen ja jooksen 2-3tundi ja siis sõidan veel paar tundi rattaga. Siit on tulnud ka aasta jooksul juba 2 ülekoormusvigastust.
Ma eiran sõpru ja kõike, sest mu elus on aega ainult söömiseks, trenniks, tööks ja magamiseks. Ma ei saaks isegi endale väljaskäimist või reisimist lubada kuna kogu mu sissetulek läheb toidule (ülepäevased sööstud on kulukas lõbu) ja jõusaali ja trenni varustusele.
Ma lihtsalt tahan oma elu tagasi! Ma ei taha iga ärkvel hetk mõelda toidu peale ja kalorite peale ja kogu aeg arvutada kui palju ma mis trenni tegema pean et kõik ära kulutada. :/ Ma olen proovinud neid sööste kontrollida ja ma ei tee kunagi näljapäevi. Söön alati hommikut ja lõunat ja õhtut ning kuus kuud kui kirja olen pannud päeva toidud pole mul kordagi alla 1500kcal päeva olnud.
Aga sööstud tulevad ikka ja jälle. Kõige rohkem mis vastu olen pidanud see suvi oli 6 päeva normaalset toitumist.
Ma ajan ennast hulluks selle asjaga.
Spetsialist vastab:Tagli Pitsi
48 kg 174 cm pikkuse juures on väga tugev alakaal. Sellise pikkuse juures on normaalseks kaaluks vähemalt 56 kg. Seega, ka 58 kg on üsna alakaalu piiri peal ning tegelikult tohiks kaaluda isegi kuni 75kg.
See ei olnud muidugi hea, et valisite alguses söömiseks nn rämpstoidu, kuid samas kilode juurdetulemine oli organismi jaoks kindlasti positiivne. Ennast nüüd näljutama ja kõvasti trenni tegema hakates aga reageeris organism selliste söömasööstudega. Ei nälgimine ega söömasööstud pole kumbki hea ning selline käitumine koos pidevale toidust-trennist mõtlemisele viitab toitumishäirete tekkele. Kuna toitumishäired on psühholoogilise tagapõhjaga ning ise nendega üldjuhul toime ei tulda, siis soovitan abi saamiseks kindlasti pöörduda psühhiaatri vastuvõtule. Vastavaid spetsialiste võib leida Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinikust, Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinikust, Sensus OÜst või Ambromed Kliinikust.
17. juuni 2013
Tere, minu mure seisneb selles, et kaal ei lange. Võibolla veidi, aga mitte eriti märgatavalt. Tean, et kaalun vähe, aga kui ma toitun päevas ainult ühest tassist kohvist (hetkel 2 päeva järjest, eelnevalt sõin 100 kcal ligi) siis peaks kaal ju kiiresti langema?
158 cm pikk, 39-40 kg, 15 a
Spetsialist vastab:Tagli Pitsi
Sinu praegune kehakaal on juba eluohtlikult madal ning kindlasti ei tohi seda langetada. Tuleb hakata korralikult sööma. Kui Sa ei ole selleks suuteline ning soovid jätkuvalt kaalu langetada, siis on tegemist anoreksiaga ning vajad kiiremas korras abi, sest ise sellest välja ei rabele. Toitumishäiretest saad lähemalt lugeda siit ning abi võid leida Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinikust, Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinikust, Sensus OÜst või Ambromed Kliinikust. Kaalu edasine langetamine seab esialgu ohtu Sinu võimaluse kunagi lapsi saada, aga ka Sinu enda tervise ja elu.
30. mai 2013
Tere, mul on mure. Nimelt olen 15 aastat vana ja kaalun 38 kilogrammi 157 pikkuse juures. Tunnen end koguaeg paksuna. Vahel näljutan. Mõni päev olen söönud vaid 80 kcalorit, aga enamasti piirdun kuni 200-jaga, sest kui liiga vähe süüa, on koolis jube nõrkus, et mittemidagi ei suuda teha. Vahel tahan hakata normaalselt sööma jälle, aga siis kestab see vaid paar päeva ja masenduste pärast hakkan end kohe jälle näljutama. Ma ei tea mida teha. Ma tean, et see kõik on vale, aga ma ei oska kuskilt abi otsida. Ei julge samuti kellegi poole pöörduda. Samas võibolla pole asi ikkagi nii hull?
Spetsialist vastab:Tagli Pitsi
Kahjuks pean ütlema, et asi on ikkagi väga hull. Esiteks, peaksid kaaluma vähemalt 42 kg, et olla normaalkaalus. Teiseks, see, et arvad, et oled paks ning nii väike energiatarbimine viitavad kindlalt toitumishäirele anoreksia. Oma jõududega sellest üldjuhul välja ei rabele. Pöördu viivitamatult abi saamiseks psühhiaatri vastuvõtule, enne kui oma tervise jäädavalt ära rikud. Toitumishäiretest saad lähemalt lugeda siit ning abi võid leida Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinikust, Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinikust, Sensus OÜst või Ambromed Kliinikust.
5. mai 2013
Tere.
Ma tunnen oma sõbranna pärast muret. Kuna olin ise hiljuti anoreksia tõttu haiglas ja hetkel paranemise teel, siis tean, millised on enam-vähem selle alguse käitumisviisid. Nimelt leian ma palju selliseid viise oma sõbranna puhul: ta söömises, käitumises ja jutus. Näiteks on ta hakanud vähem sööma, komponente taldrikul osadeks jagama, rohkem trenni tegema, kuigi ta on normaalkaalu keskmes ja okei kehaga aga eks alati tahetakse olla perfektsemad… Ma ei soovi, et ta sellele teele satuks, kuna see haigus on õudne ning hakkab inimest nii füüsiliselt kui ka vaimselt tükk-tüki haaval hävitama, ning lahti saada sellest on raske. Vahest mõtlen, et ehk ega mu käitumisviisid varasemalt tema ümber teda mõjutama ei hakanud…:( Kuidas ma saaksin teda aidata?
Sigrid
Spetsialist vastab:Tagli Pitsi
Toitumishäirete avastamine on väga keeruline ning nende ravimine veelgi raskem, nagu Te seda väga hästi isegi teate. Kuna toitumishäirete puhul on tegemist psühholoogilise häirega, siis tuleks abi otsida psühhiaatritelt. Ainult inimest psühhiaatri vastuvõtule saada on väga keeruline, sest sellised inimesed tavaliselt probleemi ei tunnista. Võib-olla oleks abi, kui pöördute ise psühhiaatri poole ja tema oskab anda nõu, kuidas edasi käituda. Samuti võib olla abi toitumishäiretele pühendatud lehekülje lugemisest.
25. aprill 2013
Hei. Olen peaaegu 15 aastane tüdruk, 172 cm pikk ja kaalun 68kg. Lugesin seda leehekülge ja taipasin et mul on buliimia ja binge. Mida ma peaksin tegema? Mul on hea meel et ma pole ainuke kes nii mõtleb ja tunneb aga samas olen päris kurb kuna ma põen neid. Mida teha ?
Spetsialist vastab:Tagli Pitsi
Ise sellist diagnoosi kindlasti endale anda ei saa, vaid tuleks pöörduda psühhiaatri poole, kes oskab ka aidata. Soovitan lugeda ka spetsiaalset toitumishäirete lehekülge. Toitumishäiretega tegelevaid psühhiaatreid võite leida Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinikust, Tartu Ülikooli Kliinikumi Psühhiaatriakliinikust, Sensus OÜ-st või Ambromed Kliinikust.
7. aprill 2013
tere mul suur muree,alustasin kuuaega tagasi kaalulagetamisega,toitun tervislikult ja teen trenni aga ei suuda kuidagi loobuda öisestsöömisest,mida teha kas peaksin kuhugile psühholoogile pöörduma,söömine sai alguse kui ootasin esimest last 8aastat tagasi ja siiani ei suuda seda lõpetada.tänud
Spetsialist vastab:Tagli Pitsi
Öist söömist peetakse tõepoolest tihti üheks toitumishäire alaliigiks, mis vajab samuti psühhiaatri sekkumist, kui inimene oma jõududega sellega toime ei tule. Võite küll esialgu proovida sellega, et panete öiseks söömiseks valmis näiteks ainult tükeldatud köögiviljad ja proovite ka nende koguseid järk-järgult vähendada, kuid kui see ei aita, soovitan pöörduda toitumishäiretega tegelevate psühhiaatrite poole, keda võib leida Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinikust, Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinikust, Sensus OÜst või Ambromed Kliinikust.
tai 
Tervisliku toitumise informatsioon