Siin saad esitada oma toitumisega seotud küsimusi, kuid kindlasti tutvu eelnevalt esitatud küsimuste ja vastustega, sest nende lugemisel võid juba oma küsimusele vastuse leida.
Küsimus avaldatakse toitumine.ee lehel koos vastusega. Vastus saadetakse ka teie e-posti aadressile. Meil on õigus küsimusi toimetada. Solvavaid, pahatahtlikke või ebatsensuurseid kirju ei avaldata.
|
Tagli Pitsi Tervise Arengu Instituudi toitumisekspert, Tallinna Tehnikaülikooli Keemia ja biotehnoloogia instituudi vanemlektor ja Tallinna Ülikooli Haapsalu kolledži lektor. Tagli on ka üks Eesti toitumissoovituste autoritest. |
|---|---|
|
Kristel Ehala-Aleksejev Tartu Ülikooli Kliinikumi arst-toitumisnõustaja. |
17. jaanuar 2011
HUvitab ,et kui liha jätta toidust välja või viia min.siis millele rõhku panna,et vajalikud toitained ja kõik kätte saada?
Kui mõistlik see on ja mida rasedana vältida ? kaaluga pole ka eelmiste raseduste aeg probleeme old….pigem liiga vähe juurde võtnud.1-ga 6 kg teisega 11kg.
Tänades.
Spetsialist vastab:Tagli Pitsi
Rase peab väga hoolikalt valima, mida ta sööb, et varustada veel sündimata last kõigi vajalike toitainetega. Taimetoitlasest rasedaid võib ka väga hoolika toitumise planeerimise juures ähvarada mitmete toitainete defitsiit. See oleneb kindlasti ka sellest, kas ollakse vegaan (sööb ainult taimset toitu) või süüakse lisaks ka piimatooteid, muna ja/või kala. Täistaimetoitlased ei saa kindlasti piisavalt vitamiine D ja B12 ning suure tõenäosusega on ebapiisav ka kaltsiumi ning raua saamine. Lisaks võib tekkida probleeme asendamatute amino- ja rasvhapete, tsingi, joodi ja mõningate allikate andmetel isegi foolhappe saamisega. Vitamiini D parimaks allikaks on kalad, vitamiini B12 leidub ainult loomsetes produktides. Kaltsiumi leidub enim piimatoodetes, kuid ka köögiviljades (sh kaunviljad), kalades. Kõikide asendamatute aminohapete saamiseks peab erinevaid taimseid valguallikaid (sh soja) väga hästi omavahel kombineerima, rasvhapete saamiseks sööma piisavalt seemneid ja pähkleid, kuid ka kala oleks siiski väga soovitatav. Raud imendub kõige paremini lihast. Ka teraviljatooted sisaldavad rauda, kuid selle imendumine sealt on oluliselt väiksem kui lihast.
Kui rase soovib olla taimetoitlane, siis peab ta väga hästi oma menüüd planeerima ning ilmselt tuleb tal võtta lisaks mingeid toidulisandeid, mida soovitab talle ämmamand või apteeker.
Taimetoitlaste puhul on üheks ohuks ka liiga väike energiatarbimine, sest taimsed toiduained on kiudaineterikkad ning tekitavad ruttu täiskõhutunde. Seega tuleb kindlasti jälgida, et toiduga saadaks vajalik kogus energiat, vajadusel suurendades pähklite-seemnete osakaalu menüüs.
17. jaanuar 2011
Tere,
olen viimasel ajal eriti hoolsalt jälginud küllastunud rasvasid toidus, ka igasugused hüdrogeenitud jne.
Minu suureks üllatuseks leidsin isegi riisi ja tatra pakenditel(mis on pärit mahepõllundusest) o,3 g rasvhappeid 100g kohta. Tartas isegi 5 g.
Ja siis teine küsimus,et kas taimerasv saia vms koostises tähendab transrasva, isegi kui ei ole hüdrogeenitud ette kirjutatud.
Tundub et midagi ei võigi peale juurikate süüa.
Kas kusagilt saab infot kui palju kasutatakse väetisi,mürke ja muud saasta poes (nt Selveri,Prisma) müüdavatel aedviljadel ja puuviljadel.
Või on ka kusagil mahetootjad,kellelt saaks otse osta.
Ete tänades, Lilyann
Spetsialist vastab:Tagli Pitsi
Rasvhappeid leidub vähemal või rohkemal määral peaaegu igas toiduaines, kuna fosfolipiidid on üheks rakumembraanide koostisosaks.
Taimerasvad mistahes toidu koostisosadena tähendavad, et töötlemise protsessi (sh kodune praadimine) tulemusena võib olla tekkinud transrasvhappeid, kuid reeglina on nende hulk väike. Kui pakendile on kirjutatud “hüdrogeenitud taimerasv”, siis ka see ei pruugi tähendada, et tootes leidub transrasvhappeid, kuna kui hüdrogeenimine on toimunud lõplikult või tekkinud transrasvhapped tootest hiljem eraldatud, siis neid seal ei ole. Kahjuks hetkel veel ei kohusta ükski seadus pakendile kirjutama, kas seal on või ei ole transrasvhappeid. Seega tuleb nende vähemaks saamiseks toituda mitmekesiselt, vähem süüa küpsetusmargariine ja nende baasil tehtud tooteid jt võimalikke transrasvhapete allikaid.
Infot puu- ja köögiviljades sisalduvate saasteainete kohta saab küsida Põllumajandusministeeriumilt, kuna vastavasisulist seiret teostavad nende allasutused.
Mahetoidutootjate registri leiab siit.
17. jaanuar 2011
Tere!
Toitumine ja tervis on alati inimesi huvitanud. Viimasel ajal aga on internetis ka väga palju informatsiooni, mille kohta on raske ise öelda, kas see on õige või vale. Lisaks pH imele on nüüd liikumas teated D-vitamiini kasulikust mõjust – soovitatakse koguseid mis ületavad 200 IU kümnekordselt!!! Siit leheküljelt leidsin siiski endale kinnituse, et ega ületarbimine kasulik ei ole – peale selle D-vitamiini ületarbitamine on kõige ohtlikum.
Ma saan aru inimestest, kes on raskesti haiged ning otsivad võimalusi enda tervendamiseks. Kuidas aga leida usaldusväärset informatsiooni?
Mis juhtub kui vitamiin D pikka aega üle tarvitada? See teeb mind murelikuks, sest foorumites soovitavad inimesed üksteisele võtta 5×400 IU päevas, lihtsalt selle pärast et juhtusid seda järjekordsest “imeraamatust” lugema.
Spetsialist vastab:Tagli Pitsi
Vitamiini D piisav saamine toiduga (ja naha kaudu) on kindlasti äärmiselt oluline nii luude kui organismi üldise tervise seisukohast. Praegused soovitused tavalisele täiskasvanule on 7,5 mikrogrammi ehk 300IU päevas. Maailmas liigutakse seda teed, et suurendada see 10 mikrogrammi ehk 400IU peale. Kindlasti ei tohiks aga ühtegi “head” asja tarbida põhjendamatult liiga palju. 5-kordne annus ühekordselt ei pruugi terve inimese organismile veel midagi teha, kuid sellest suurem või pikemaajaline liigtarbimine mõjub organismile kahjulikult.
Vitamiini D liigtarbimisel võib:
• tekkida iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, lihastenõrkus,
• tõusta kaltsiumi ja fosfori sisaldus veres, millega kaasneb kudede (nt. veresooned) kaltsifitseerumine ehk hüperkalkeemia,
• sageneda urineerimine, kaduda isu, tekkida neerukivid.
Laste puhul tekib hüpervitaminoos juba kümnekordsel ülemanustamisel.
Toiduga on liigtarbimine praktiliselt võimatu, kuid toidulisandite (nt kalaõli) manustamisel ei ole kerge soovitatava ja liigtarbimise piiri mõista.
15. jaanuar 2011
Tere,
mul tekkis selline küsimus seoses kiirtoidu ja rämpstoiduga, et kuidas neid mõlemaid defineerida. Et kas neil on mingit vahet? Ning ka mida nende söömine otseselt võib tekitada ja palju oleks normaalne neid tarbida mingi aja jooksul (nt 1 kuu)?
Spetsialist vastab:Tagli Pitsi
Eesti toitumis- ja toidusoovituste raamatus termineid “rämpstoit” ega “kiirtoit” defineeritud ei ole. Kiirtoiduks peetakse üldiselt toitu, mida on võimalik kiiresti valmistada ja tarbida. Rämpstoidu all peetakse silmas toitu, milles on vähe vajalikke toitaineid (vitamiinid, kiudained, mineraalained) ning suures koguses vähem vajalikke toitaineid (sool, suhkur, küllastunud rasvhapped) või organismile mittevajalikke aineid nagu nt lisaained. Kui nn rämpstoitu ei tarbita sageli ega suures koguses ning kogu ülejäänud toiduvalik on tasakaalustatud ja mitmekesine, siis ei ole rämpstoidu söömine probleemiks. Sagedus ja kogus sõltuvad aga konkreetsest inimesest ja konkreetsest toidust ning ühtset reeglit siin anda ei saa. Kõige parem on järgida toidupüramiidi, mille kohaselt tipus paiknevaid maiustusi süüa võimalikult vähe ning valgusfooritabelit, mille kollases osas paiknevate toitudega ei tasu samuti liialdada.
13. jaanuar 2011
Tere! Kuidas suhtuda kaalulangust kiirendatavatesse toidulisanditesse? Kas on parem nendest poes mööda vaadata või aitavad nad tõepoolest kaalulangusele kaasa? Milliseid terviseriske võib selliste toidulisandite tarvitamine endaga kaasa tuua? Kas oskate soovitada mõnda toidulisandit, mis tõepoolest aitab kaalulangusele kaasa olles samas tervisele ohutu. Kas tervisele ohutuid kaalualandavaid toidulisandeid on üldse olemas?
Spetsialist vastab:Tagli Pitsi
Parem on selliseid preparaate vältida ning võtta kaalust alla vähendatud energiatarbimise, suurema liikumise ning mitmekesise toitumise abil. Reklaamitud kaalualandavate preparaatide mõju (nii kaalu alandavat kui ka terviseriske suurendavat) ei ole piisavalt uuritud. Näiteks retseptiga müüdavad ravimid võivad olla ohtlike kõrvalmõjudega ja neid kirjutatakse üldjuhul välja vaid suure ülekaaluga inimestele, kellel rasvumine on suuremaks ohuks kui ravimi kahjulikud kõrvaltoimed. Osade lahjumisvahendite üledoseerimine võib lõppeda isegi surmaga. Alati tuleb enne lahjumisvahendi ostmist konsulteerida arsti või apteekriga ning järgida täpselt juhiseid. Kõige ohutum ning paremaid ja pikaajalisemaid tulemusi annab ikkagi oma toitumis- ja liikumisharjumuste muutmine. Kaalu alandavatest preparaatidest saab lähemalt lugeda Tiiu Lieberti raamatust “Toitmine: müüdid ja tegelikkus“.
12. jaanuar 2011
Viimasel ajal kippun hommikuti sööma võileibu: täistera röstisai 2 viilu, peale määrin sulatatud juustu R12,6%, peale panen keedumuna viile ning värske kurgi viile, vahest söön kõrvale ka veel kurki, kohvi piimaga R2,5% suhkruta. Kas sellist hiommikusööki võib nimetada tervislikuks? Kui tõenäoline on, et kui igal hommikul söön niimodi(kõht saab ilusti täis ja pikkemaks ajaks) hakkan kaalust juurde võtma? Kas vahest võiks juurde mõnda puuvilja süüa nt banaan, pirn?
Ette tänades,
T.
Spetsialist vastab:Tagli Pitsi
Selline hommikusöök on üsna hea, kuid aeg-ajalt võiks siiski hommikusööke varieerida, süüa erinevaid putrusid, munaroogi jm, et ei tekiks tüdimust ning organism saaks erinevaid toitaineid. Kindlasti sobib hommikusöögi juurde mõni puuvili või klaas mahla. Kaalutõus ei sõltu sellest, kas hommikusöögiks süüakse pidevalt üht ja sama, vaid ikkagi kogu päevasest toiduvalikust ning sealt saadavast energia ja toitainete kogusest.
6. jaanuar 2011
Tere!
Mind huvitab sellina asi nagu, et kui käia nädal aega igapäev 6 tundi suure füüsilise koormusega trennis (v.a laupäev ja pühapäev) siis kui palju võib sellega alla võtta?
See on laager ja seal on sellised tantsustiilid nagu : hip hop, showtants, pop klassika (pop klassika on balett)
Ma olen 10 a kaalun 47 kg ja olen 1m,48cm pikk
Spetsialist vastab:Tagli Pitsi
Niimoodi kindlasti ei saa öelda, et tehes 6 tundi iga päev trenni, saab kaotada x kilo. Kõik sõltub ka sellest, mida ja kui palju Sa ka sööd ning Sinu ainevahetuse eripärast. Kindlasti ei lange kaal kiiresti. Soovitatav kaalulangus on täiskasvanute puhul maksimaalselt 1 kg nädalas. Laste puhul, kes ei ole tugevalt ülekaalulised, ei soovitata üldse kaalu alandamist, vaid selle hoidmist ning ootamist, et pikkus “järele kasvaks”. Praeguse vanuse ja pikkuse juures peaksid kaaluma alla 40 kg. Kuid kui oled juba 11 ja näiteks 150 cm pikk, siis 44kg. Seega, parem keskendu õigete toitumisharjumuste kujundamisele (loe toidupüramiidist, pea toidupäevikut) ning ole küll füüsiliselt aktiivne, kuid mitte ka liiga, sest liiga suur füüsiline koormus võib väljakujunemata organismile kasu asemel hoopis kahju teha.
6. jaanuar 2011
Tere!
Mida süüa lõunaks, et pärast oleks mõttetegevus endiselt erk ning ei peaks võitlema pealetikkuva unega?
Spetsialist vastab:Tagli Pitsi
Väike unisus pärast söömist ongi normaalne, sest “veri liigub peast kõhtu, et aidata seedida”. Suurem unisus võib viidata mõnele probleemile organismis. Pisut annab küll ehk toitumisega unisust vähendada. Näiteks need, kel peale lõunasööki tihti uni, võiks proovida vältida lõunasöögiks rohke suhkru- või jahusisaldusega toite ning eelistada toite köögviljadega, lahja lihaga, kala või kanaga, lisades toidule ka näiteks seemneid või pähkleid. Ka väike jalutuskäik värskes õhus peale söömist ei tee paha. Ja kui muudmoodi tõesti ei saa, siis tuleb oma päevakavasse sisse planeerida väike puhkus peale lõunasööki.
31. detsember 2010
Tere!
Juhtusin juhuslikult vaatama ühte saadat diabeeedist. Sealt torkas kõrva selline lause, et tihe urineerimine viitab diabeedile. Ka mina käin väga tihedalt pissil, samas joon ka palju, pigem harjumusest. Mõnikord on ka tuttavad mu tihedat WC’s käimist tähele pannud ja maininud, et kas sul on põis või neerud haiged, kuigi otseselt mul kumbki organ ei valuta, ega muret ei tee. Kõige rohkem häirib mind tihe WC-s käimine just öösiti, mõnikord tundub, et jäängi käima, mõnikord isegi 10 korda või umbes nii. Magusaisu on mul ka suur ja tihti tahangi just šokolaadi energia kompenseerimiseks süüa. Kas kõik see võib viidata diabeedile? Analüüse andsin viimati 5 aastat tagasi kui olin lapseootel, siis nagu ei öeldud, et midagi normist väljas oleks. Mäletan, et samad nähud esinesid mul ka siis ning ka tükkaega ennem rasedust. Muidugi tegi arst vereanalüüsi ka paar kuud tagasi kui autojuhulubade uuendamise jaoks tervisetõendit vaja oli (ma ei tea, kas sellisel juhul suhkrusisaldust uuritakse). Üldiselt olen terve ja arsti juures käin aruharva. Vanus 38, pikkus 169, kaal kõigub 58-60 kg, üritan süüa tervislikud, välja arvatud kohati ülesöömine ja magusaga liialdamine, liigun piisavalt – iga päev 1t tempokat kõndi pluss veel pool tundi võimlemist. Kas insuliinihäirete puhul on omane ka närvilisus ja kerge ärrituvus?
Spetsialist vastab:Tagli Pitsi
Rohke joomine ja sage urineerimine võivad, kuid ei pruugi viidata diabeedile. Ärrituvus ja närvilisus otseselt diabeedile küll ei viita. Kehakaal on teil normaalne, enda arvates toitute tervislikult. Ainuke võimalus enda maha rahustamiseks on ikkagi pöörduda perearstile, et ta saadaks teid tegema analüüse. Veresuhkru määramiseks ei tohi enne vereproovi sellel hommikul süüa.
21. detsember 2010
Tere!
Mind on pikka aega hämmastanud Eesti toitumisteadlaste suhtumine pähklitesse ja seemnetesse – neid justkui ei peetagi osaks normaalsest söömisest. Nii näiteks pole M. Zilmeri, U. Kokassaare ja T. Vihalemma raamatus „Normaalne söömine“ (2004) ühtainsatki peatükki, mis oleks pühendatud pähklitele ja seemnetele (võrdluseks: teele ja kohvile on selle raamatu natuke rohkem kui 200st leheküljest pühendatud 10).
Olete ka ise oma vastustes öelnud, et pähklite ja seemnete tarbimine võiks piirduda 3-4 portsjoniga nädalas. Kui üritada sellist soovitust kuidagi konteksti panna, siis kuna üks portsjon on 10 g seemned/pähkleid, siis nt üks 150-grammine mandlipakk katab 4-5 nädala soovitusliku maksimumkoguse. Võib tuua ka sellise võrdluse: ühe päeva maksimaalseks pähklite ja seemnete tarbimiskoguseks sellest soovitusest lähtuvalt on 4,3 kuni 5,7 grammi, mis on isegi natuke vähem kui soola maksimaalne soovituslik päevane kogus: 5 kuni 6 grammi …
Pähklid ja seemned on hinnatud, tervist edendavad toiduaineid – ingliskeelsetes allikates kasutatakse nende kohta tihti väljendit „nutrition powerhouses“ (eestipäraselt nt „toitainete varasalved“), kuna neis on palju mono- ja polüküllastumata rasvhappeid (nö häid ja väga häid rasvu), valke, kiudaineid, mineraalaineid, vitamiine, fütotoitaineid jne jne. On üllatav, et sedavõrd rikkaliku koostisega toiduained on asetatud toidupüramiidi „pööningule“ ja kui vaadata nende soovituslikku tarbimiskogust, siis võiks ka lisada „tolmu koguma“.
Kui rääkida vaid linaseemnetest, pähklite/seemnete grupi arvatavasti kõige silmapaistvamast esindajast, siis tegemist on ühe kõige kontsentreerituma oomega-3 rasvhapete allikaga. Ka toitumine.ee kodulehel on kirjas, et: „Oluline on Ω-6 ja Ω-3 rasvhapete omavaheline tasakaal, mis peaks olema 1:1, kuid meie tarbitavas toidus on see suhe umbes 20:1. Ω-6 rasvhapete rohkus toidus viitab mitmete haiguste riski kasvule, näiteks aterosklerootilisele südamehaigusele, osteoporoosisle, astmale, äkksurmale, ekseemidele.“ (http://www.toitumine.ee/rasvad/) Soovitaksin Teil teha lihtsa testi – võtta mõni (nädala)menüü, arvutada välja selle oomega-6 ja oomega-3 rasvhapete suhe ning vaadata, mis juhtub suhtega siis, kui sellesse menüüsse lisada ühe päeva kohta 2 spl (u 20 g) jahvatatud linaseemneid. Lisaks sellele, et uus suhe jääb arvatavasti 1:1 ja 4:1 vahele, on tulemuseks ka eeltoodud tsitaati kasutades: mitmete haiguste riski vähenemine, nt südamehaiguste, osteoporoosi, astma, äkksurma, ekseemide. 20 g linaseemneid lisab ka u 7 g kiudaineid – vähem seedeprobleeme, madalam kolesteroolitase jne. Selline väike kogus linaseemneid annab veel ka nt 40 mg kaltsiumi, 1,6 mg rauda, 1,6 mg tsinki jne. Linaseemned on ka suurimaks lignaanide allikaks, millel „arvatakse olevat kaitse teatud vähivormide, nagu rinna-, soole-, eesnäärme-, maksavähi ja leukeemia vastu“ (http://www.toitumine.ee/futotoitained/). Kokkuvõtteks: kui uurida linaseemnete tervist edendavaid omadusi, siis see loetelu on aukartustäratavalt pikk.
On kahetsusväärne, et selliseid toiduaineid Eesti toitumissoovitustes niivõrd alaväärseteks peetakse. Ja põhjus selliseks alavääristavaks suhtumiseks: pähklite/seemnete rasvarikkus. Nii sisaldab nt 20 g linaseemneid (3-4 korda päevast soovituslikku maksimumkogust ületav kogus) rasvhappeid u 5,7 g, millest küllastunud rasvhappeid (neid, mida arenenud riikide, sh Eesti inimesed liiga palju tarbivad) alla 0,5 grammi. Võrdluseks: ühe portsjoni (200 ml) 2,5%lise piima vastavad andmed on 5,2 g (tka andmed) ning 3,8 g ja ühe portsjoni (30 g) keskmise rasvasisaldusega (24%) juustu vastavad andmed 7,2 ja 4,8 …
Tekib tunne, et põhjus, miks seemned/pähklid toidusoovitustesse kuidagi ära ei taha mahtuda, seisneb selles, et toidusoovituste koostajad hoiavad kõvasti kinni eestlaste traditsioonilisest hoiakust, et meil peab olema rikkalik loomasaaduste korrus. Kuid seda tehes saab muidugi kiiresti täis ka rasvhapete limiit ja rohkem lihtsalt ei mahu. Nt USA ja Inglismaa toidusoovitustes käsitletakse pähkleid/seemneid mitte rasvarikaste, vaid valgurikaste toiduainetena ning need asuvad muna, kana, liha ja kala grupis. Hoopis kardinaalne suhtumise muutus on muidugi Eesti Toitumisteraapia Assotsiatsiooni nö uues Eesti toitumispüramiidis: piltlikult öeldes on pähklid/seemned toodud pööningult alla köögilauale. Pähklitest/seemnetest on saanud tervist edendavad toiduained ja paljud teadusuuringud seda ka kinnitavad.
Tahaksin küsida, kas uutes, 2011. aastal valmivates Eesti toitumis- ja toidusoovitustes on ette näha ka suhtumise muutumist pähklitesse ja seemnetesse?
Jaksu Teile!
Spetsialist vastab:Tagli Pitsi
Aitäh pika ja asjaliku kommentaari eest pähklite-seemnete teemal. Kindlasti vaadatakse uute soovituste valmimisel ka see teema põhjalikult üle. 2011.aastal küll alles alustatakse soovituste ülevaatamist, seega valmis ei saa need kahjuks enne 2012-2013.aastat. Samas tuleb soovituste muutmisel arvestada väga paljude asjaoludega. Üheks on pähklite võimalik saastatus, millest seni veel üsna vähe räägitud on. Teiseks oluliseks aspektiks on siiski ka pähklite-seemnete rasvasisaldus. Kui inimestele rääkida, et pähklid-seemned on kasulikud ja iga päev peaks neid veidi sööma, siis valdav osa elanikest, kes seda soovitust järgima asub, unustab seejuures ära, et nüüd nad peaksid teiste rasvade (lihast, piimatoodetest, katterasvadest jms) saamist vähendama. Seetõttu peab selliste soovituste andmine olema väga põhjalikult läbi analüüsitud, et kasu asemel mitte inimeste tervisele kahju teha.
tai
Tervisliku toitumise informatsioon