Söömishäired

Tere!

Olen 24-aastane noor naine, kes tänaseks ilmselt juba on toitumishäire all kannataja…

Kõik sai alguse umbes pool aastat tagasi, kui lendasin välismaale maid avastama.

Kahjuks mõjus keskkonnavahetus mulle nii stressirohkelt, et võtsin umbes 3-4kg juurde. Olen lühikest kasvu mistõttu märkamatuks see ei jäänud. Olgugi, et sõin sel perioodil tõepoolest rohkem ning depressiooni tõttu just magusat, olin üllatunud, kuna ma ei ole varem iial pidanud selliste asjade pärast muret tundma. Hakkasin dieeti pidama, aga ilmselt liiga ranget, sest ühel hetkel avastasin end õgimast. Sõin kõike, kuni valus hakkas. Lubasin endale, et sellist asja küll enam rohkem ei juhtu, kuid paraku… Elu üksi kaugel maal oli aina enam stressi tekitav. Kohanemisraskused, koduigatsus – see kõik vaid süvendas minu probleemi. Kaal käis üles-alla, tuli veelgi ette neid ülesöömisi. Ühel hetkel see lõppes, sest leidsin endale tuttava, kellega olin igapäevaselt koos. Tegevus ja seltskond aitasid korrapärasemalt süüa. Sain kaalu ka tagasi normi. Kui meie teed reisides lahku läksid ja taas üksi jäin, hakkas kõik paraku otsast peale. Igatsesin koju ja lohutasin end söömisega. Kommid, shokolaadid, müslibatoonid… Ma ei suutnud piiri panna enne, kui kõik lihtsalt minema viskasin!

Paaril korral olen ka näppe kurku ajanud, kui süütunne võimust on võtnud, aga seda olen siiski suutnud kontrollida.

Tänase päeva seisuga olen endiselt nende samade lisakilode otsas. Mõtlen sageli toidu peale, just kalorite lugemise osas ning vahin nagu haige peeglist oma moondunud keha. Osad vanad rõivad enam kenasti seljas ei istu ning see lihtsalt masendab mind.

Ma tunnistan oma probleemi ning olen seda jaganud ka oma lähedastega. Nemad näevad minu käitumises mustrit: kuna olen ihuüksi ja korrapärase tegevuseta (Eestis olid ju käeulatuses sõbrad, hobid, töö – kunagi ma ei vahtinud niisama) väga kaugel, siis otsingi leevendust/tegevust toidust. Kui hakkab igav, siis söön. Eriti veel, kui mind masendavad tekkinud lisakilod.

Kui mul on tegevus ning inimesed ümber, siis ma toitumisele nagu väga ei mõtle. Kuigi loen siiski kaloreid ja aegajalt astun kaalule. Paraku kui jään üksi, siis 2-3 korda kuus end üle süüa pole mingisugune probleem. Ja alati ei peagi olema see midagi magusat. Võin end kasvõi võileibadest täis kugistada nii, et kogu keha valutab. Samas olen ühe õhtuga ka kogu poole kilose koogi sisse vitsutanud koos liitri jäätisega, sest teleka ette sobis see ju jube hästi…

Üksi olles ongi mul see käinud hooti. Mõned nädalad on asi kontrolli all ning siis tuleb vahele päev või kaks, kus söön terve päeva vältel. Kui hoog tuleb, siis ikka võiduka lõpuni.

Kehamassiindeks on mul 22.35 ehk normaalne. Siiski tahan tagasi saada seda, kes olin varem. Ma ei taha enam muretseda, et mida võin süüa ja mida mitte. Ma ei taha enam karta omale koju osta shokolaaditahvlit, sest ÄKKI ma otsustan selle ühel hetkel korraga ära süüa. Kardan, et ei saagi enam iial lahti sellest hirmust süüa nii, nagu enne välismaale lendamist. Et isegi, kui naasen kodumaale, jääb see kartus mulle külge. Ma ei suudaks surmani elada tundega, et kui luban endale vahest ühe piruka, siis valdavad mind kogu ülejäänud päeva süümepiinad…

Kõige enam häirib mind fakt, et Eestis olin ma oma toitumises ilma igasuguste ahelateta. Sõin mida ja millal iganes tahtsin. Krõpse, komme, pirukaid… Samas võisid ahvatlused köögikapis kasvõi nädalaid seista ilma, et ma neid puutuda oleksin soovinud. Vahepealsed McDonaldsi külastusedki ei tekitanud iial mingeid hingepiinu, sest kaal ja figuur olid muutumatud. Kusjuures trenni ma ei teinud ning töötasin kontorilaua taga. Sellest ka minu kinnisidee ning masendus kaalutõusu pärast. Tahan oma vana keha tagasi saada, aga vahepeal murdun.

Olen lugenud kompulsiivse toitumishäire kohta ning ma kardan, et olen selle endale juba kaela saanud. Paraku ma ei taha veel koju tagasi lennata (lähedased arvavad, et kui ma siin ise tahtejõu abiga sellega hakkama ei saa, siis Eestis vana elu juurde naasedes loksub kõik kindlasti paika) ning siin mingisuguse psühhiaatri juurde minek ei tule puhtalt rahalistel põhjustel kõne alla.

Mida ma peaksin tegema? Kas tõesti saaks mul juba mingisuguse häire diagnoosida või see võib tõesti olla tingitud sellest, et kui olen üksi, on mul liiga palju vaba aega kaalule ja toidule mõtlemiseks ning söömiseks?