Soola vähendamine töödeldud toidus – ühine tervisealane eesmärk

Eestis on viimastel aastatel hakatud senisest enam rääkima liigse soolatarbimise kahjulikestmõjudest ning vajadusest pöörata tähelepanu selle vähendamisele. Euroopas on inimeste soolatarbimise keskmised näitajad liiga kõrged: 9-12 (mõningail andmeil ka kuni 15) grammi päevas. Maailma Terviseorganisatsiooni soovitus on, et täiskasvanud inimene võiks ööpäevas kõikidest allikatest kokku saada soola mitte rohkem kui 5 grammi. Soolast saadava liigse naatriumi pikaajaline liigtarbimine võib tõsta vererõhku ning suurendada seeläbi südamehaiguste ja insuldi riski, mis on Eestis surmapõhjuseks üle pooltel juhtudel.

Iga inimene saab ise oma tervist hoida kui ta teadlikult vähendab soola tarvitamist toidu valmistamise ja söömise ajal. Mida aga teha teadmisega, et umbes 80% soolast saame poest ostetud töödeldud toidust? Mitmed uuringud on kinnitanud, et soola tarvitamise vähendamine on üks kulutõhusamaid viise kõrgvererõhutõve ning insuldi vähendamiseks rahvastiku tasemel.
Seetõttu ongi viimastel aastatel Euroopas tegeletud sihipäraselt nii elanike teadlikkuse tõstmisega kui ka toidukäitlejate ergutamisega töödeldud toidus soola vähendamiseks.

Toidutööstusel on vägagi suur võimalus panustada sellesse, et muuta inimestele tervislikumaid toiduvalikuid lihtsamini kättesaadavaks. Alates 2008. aastast on Euroopa Komisjoni juures asuv töörühm aidanud liikmesriikidel välja töötada riiklikke vabatahtlikke programme (EU Framework for salt reduction initiatives), et tõhustada liikmesriikides soola vähendamist töödeldud toidus. Tänaseks on kõik 29 Euroopa Liidu liikmesriiki, lisaks Norra ja Šveits, alustanud tegevusi soola tarbimise vähendamiseks. Neist igaüks teeb tegevusi vastavalt oma võimalustele, kuid selle keskmeks on vabatahtlike kokkulepete sõlmimine toidukäitlejatega koos tarbijate teadlikkuse tõstmisega.

Soola taseme langetamist toodetes on mõistlik alustada sellistest peamistest toiduainetest, millel on kõige suurem turuosa, nagu leib, sai, vorstitooted, juust ja samuti pakendatud valmistoidud. Euroopa kogemus näitab, et alati pole selleks vaja reguleerivat seadust. Erinevates toidutööstuse sektorites tuleb selleks püstitada ühised sihid ning sõlmida vabatahtlikud kokkulepped mõõdetavate tulemuste ja ajakavaga.

Eesti tootjatega koostöö ergutamiseks korraldasid Tervise Arengu Instituut ja Maailma Terviseorganisatsioon ka veebruari alguses seminari „Soola ja muude toitainete vähendamine töödeldud toidus“, kus Hollandi ja Šveitsi spetsialistid jagasid oma riikide kogemusi toidutööstustega. Tõdeti, et tarbija kohanemine maitsega on oluline tegur ja soola vähendamine toodetes peaks toimuma samm-sammult.

Üldiselt kajas seminarilt vastu, et tootjate üldine valmisolek on positiivne. Rõõmustav on teada, et nii mitmedki Eesti toidutootjad on juba pühendunud soolasisalduse järk-järgulisele vähendamisele oma toodetes. Näiteks kohalik saia-leivatootja Leibur on viinud oma toodete soolasisalduse juba madalamale kui mitmete teiste Euroopa riikide sellekohased eesmärgid seda ette näevad. Samuti on meil välisosalusega ettevõtteid, kelle arenguplaanidesse on juba kõnealune initsiatiiv integreeritud ning tootearendajad otsivad võimalusi tehnoloogiliste takistuste ületamiseks.

Ka Eestis oleks vaja, et soola vähendamine töödeldud toidus saaks teadvustatud kui ühine tervisealane eesmärk, mille poole püüeldakse senisest koordineeritumalt. Edu saavutamiseks tuleb rõhku panna koostööle ametiasutuste, toidutööstuse ja ülikoolide vahel, kaasates toitlustajad ja jaemüüjaid. Loomulikult sõltub edu veel ka muudest teguritest: hinnatasemetest, tarbijate teadlikkusest ja selge toitumisalase teabe esitamisest pakendil.

Et rahvastikupõhiselt vähendada toitumisega seotud haiguste levikut, sealhulgas rasvumist, on sarnast lähenemist kasutades võimalik toiduainete koostises vähendada ka transrasvhapete, küllastunud rasvhapete ja suhkrute sisaldust.

Anneli Sammel
Tervise Arengu Instituudi mittenakkushaiguste ennetamise osakonna juhataja

14.05.2013