Toidu ohutus

Küsimusele vastab Maaeluministeeriumi Toidujärelevalve Büroo juhataja Maia Radin: “Kala või kalatoodete tarbimisel võib inimese organismi jõuda teatud saasteaineid. Saasteaine sisaldus kalas võib sõltuda sellest kust kala on püütud kui ka kala rasvasusest ja vanusest. Üldjuhul on väherasvastes ning avamerelt püütud kalades saasteainete sisaldused madalad. Saasteainete sisaldused on madalad ka kasvanduse kalades. Tähelepanelik tasub olla aga nende kalaliikide osas, mille osas on tuvastatud kõrgemad saasteaine sisaldused (nt Läänemerest pärit rasvane kala – lõhe, meriforell, vanem ja suurem räim; merekaldest nt tuun, mõõkkala, hai ning teatud piirkondade mageveekalad). Saasteainetest tulenevaid riske aitab hajutada kui lähtuda toiduvalikute tegemisel mõõdukuse ja mitmekesisuse põhimõttest. Kala tarbimisest ei tohi kindlasti loobuda. Teadaolevalt on kala hea oomega‑3-rasvhapete allikas ja iseäranis rasvase kala tarbimine on kasulik südameveresoonkonnale. Läänemerest püütud kalade osas on soovitatav dioksiini ja dioksiinilaadsete PCB-de riski hajutamiseks tarbida rohkem väherasvast ja keskmise rasvasusega kala. Eelistada tuleks nooremaid ja väiksemaid räimi ning vältida üle 22 cm pikkuste räimede tarbimist. Läänemerest püütavatest kaladest kõrgeid raskmetallide sisaldusi ei ole leitud. Merekaladest on kõrgeid metüüleavhõbeda sisaldusi leitud suurtes röövkalades nagu näiteks tuunikala ja mõõkkala, seetõttu ei ole soovitatav neid süüa sagedamini kui kord nädalas. Siin juures tuleb arvestada, et tuunikalakonservide valmistamisel kasutatakse teist liiki tuunikala kui see mida müüakse toore või külmutatuna ning nendes toodetes metüülelavhõbeda sisaldus on madal.”
Kana nn krõmpskontide tarvitamine lapse tervisele ohtu ei kujuta (kui need on piisavalt läbi näritud ja kurku kinni ei jää).