Söömishäired

Anonüümne

1. märts 2013

Söömishäired

Tere!
Olen varsti 16 aastaseks saav neiu, pikkust 170cm ja kaal kõigub 45-47kg vahet. On päevi, mil tunnen end ees oleva väikese kõhu pärast paksuna. Teistel päevadel on normaalne olla. Veel suve lõpus olin 57kg. Paar aastat tagasi, mil olin 160cm oli kaalu pea 70kg ja sõin päevas ikka päris palju. Kui nüüd mõelda, siis pea 3000kcal ringis. Praeguseks tuleb päevas heal juhul 850kcal kokku, mis koosneb enamuses köögi-ja puuviljadest. Ei tunne, et end just näljutaks, kuigi kannatan u. tund tühja kõhtu enne kui sööma asun. Hea meelega söön päevas köögi-ja puuvilju, joon iga eine kõrvale ja ka niisama vett või teed, liha sõber just eriti ei ole, kui, siis kana ja kala mida tarbin nädalas vaid paaril korral, igast krõpse, hamburgereid, karastusjooke ei mäletagi millal viimati sõin, magustoitu saab koolis 1-2 korda nädalas, kooli menüü kõrvalt magusat ei söö. Söön hommikust (leib kodujuustuga + tomat, kui jõuan siis ka õun), koolis küsin poole lõunast ja lisan sinna juurde portsu salatit ja leiba, kodus söön õhtust, portsjoni suurus oleneb, kas koolis sõin palju või vähe (enamasti köögiviljadest salat või kerge supp). Kord-kaks kuus külastan vanaema nädalalõpus, kus ta teeb head ja paremat (nt. kooke) ja siis söön ikka nii, et pärast tunnen süümepiinu kuigi sealt tuleb alla 2000kcal. Tunnetan ise ka, et mu toitumis harjumused pole korras, söön väikestes kogustes aga minu jaoks tundub isegi see natukene palju. Mõtlen pidevalt, mida endale suust sisse ajal ja palju seal kaloreid või rasva on. Sellest harjumusest olen proovinud hakata lahti saama aga eks see võta aega, tähtsam on ju siiski toitainete sisaldus ja toidu kvaliteet jne. Trennis ma kuskil ei käi, kõnnin päevas u. 30min ja teen pool tundi venitus harjutusi. Pere ja sõbrad on hakanud viimase kahe kuu jooksul ütlema, et ma peenikeseks muutunud ning peaksin rohkem sööma.
Kõik see algas süütust dieedi pidamisest kevadel, mil soovisin kaalu saada 53kg peale, kuid kooli algusega läks see aina edasi ja edasi, kuni söögiisu lõpuks vähenes ja eriti enam ei kutsunudki sööma, hakkasin toitu kartma. Päris näljutama pole end küll hakanud, söön päevas põhi toidukorrad ära, sest tean, et keha vajab toitu põhiainevahtuseks, kuid oma vajadust ma siiski kätte ei saa. Päevad on esinenud juba aasta nii 1-3 kuu tagant, alla nädala. Praeguseks olid viimased detsembri algul 3 päeva. Käisime emaga günekoloogi juures kuu aega tagasi (olin siis 50kg) ning öeldi, et 3kg peaksin ikka juurde panema.
Ise kahtlustan, et mul võib esineda anoreksia, mida teie arvate? Ehk oskate mingeid nõuandeid anda kuidas ise paranema hakata (psühhiaatri või toitumishäirete spetsialisti just eriti ei soovi pöörduda). Kas aitaks, kui oma toidu portsjoneid suurendama hakkaksin ning lihas trenni tegema, et lihasmassi arvelt kaalu juurde tuleks? Sooviksin olla tervem ja toituda tervislikult, samas keha välimuselt ikka peenikeseks jääda – olla vormis.
Ette tänades, Ann.

Spetsialist vastab:Tagli Pitsi

Lugedes Teie juttu, viitavad väga paljud faktid tõepoolest sellele, et tuleks kahtlustada anoreksiat. Samas ei saa sellist diagnoosi kindlasti mitte anda interneti teel. Kuna saate ise ka aru, et tegemist on probleemiga, siis on Teid ilmselt üsna lihtne aidata. Kuigi Te ei taha, siis sellegipoolest tuleks alustada psühhiaatri poole pöördumisest. Söömishäirete ravile on spetsialiseerunud Tallinnas vaid tasuline Sensus OÜ ning Tartus Tartu Ülikooli kliinikumi Psühhiaatriakliinik.
Kui suurendate treeningkoormust ning seejuures sööte ikka alla 1000 kcal, võib see lõppeda väga kurvalt. Hetkel olete vähemalt 5kg alakaalus, mis avaldab mõju päevade ärajäämisele. Tugev alakaalulisus võib viia selleni, et tulevikus ei saada lapsi.
Seega on esmalt oluline tõsta päevane energiatarbimine vähemalt 1600 kcal peale. Kui analüüsite oma toitumist, siis vaadake ka seda, et 10-14 päeva keskmiselt oleks toiduga saadud piisav kogus kiudaineid, vitamiine ja mineraalaineid. Rasvade-valkude-süsivesikute omavaheline tasakaal peaks samuti olema paigas, sest ka nn paljukardetud rasvadel on organismis suur roll. 
Soovitan siiski tungivalt otsida abi toitumishäiretele spetsialiseerunud inimestelt enne, kui on liiga hilja.