Toit ja toidu valmistamine

Sellele küsimusele vastab Põllumajandusministeeriumi toidu- ja veterinaarosakonna toiduohutuse büroo peaspetsialist Siret Surva: “Vääveldioksiidi ja sulfiteid tekib inimorganismi tegevuse käigus, samuti ka erinevate toitude käärimisprotsessides nagu näiteks veini tegemisel. Igapäevaselt puutume kokku vääveldioksiidiga ka õhu kaudu, kuhu see jõuab suuremalt jaolt tööstusettevõtete tegevuse tõttu. Kuid säilituse eesmärgil on vääveldioksiidi ja sulfiteid kasutatud juba sajandeid.
Lisaaine vääveldioksiid kuulub kas säilitusaine või antioksüdandi funktsionaalrühma. Antioksüdandina kasutatakse üldiselt vääveldioksiidi toitude pealispinna oksüdeerimise vältimiseks ehk näiteks valgete köögiviljade puhul, et nende välispind ei läheks halliks, vaid jääks valgeks või krevettide puhul, et nende pinnale ei tekiks musti plekke. Teisisõnu, et toidu välimus jääks selliseks, nagu me oleme harjunud seda nägema.
Teiseks kasutatakse vääveldioksiidi säilitusainena. Näiteks kuivatatud toodete pinnal (marjad ja puuviljad) aitab vääveldioksiid ära hoida hallitusseente kasvu ningsamuti  mikrobioloogilise riknemise kääritatud jookides nagu vein ja õlu. Teatud tooted, näiteks goij marjad imporditakse meile kaugetest maadest nagu Hiina ning transport võib seetõttu võtta nädalaid. Tagamaks tarbijale ohutu toit, tuleb marju töödelda lisaainetega vaatamata valmistamis- ja pakkimistehnoloogia arengule.
Lisaainetele on kehtestatud maksimaalsed kasutamise kogused ehk piirnormid toidugruppide kaupa. Piirnormide kehtestamisel tuginetakse Euroopa Toiduohutusameti soovitatud lisaaine lubatud päevase tarbitava koguse väärtusele, inimeste toitumisharjumuste uuringute andmetele ning lisaaine kasutamise vajadusele konkreetse toidu puhul.
Kui tööstus peab lisaainete kasutamise nõuetest ning kehtestatud piirnormidest kinni, siis toidus sisalduvad lisaained ei kujuta endast ohtu inimese tervisele. Samuti igapäevase mitmekesise päevamenüü korral ei teki liigset lisaainete tarbimise ohtu.”