Haridusasutustes

Toitude kordus, söögiaeg

1. Kas „põhitoit tohib korduda iga nelja nädala tagant“ tähendab, et sama rooga ei tohi varem korrata, või piisab väikestest retseptimuudatustest (borš sealihaga, borš kanalihaga või risoto, kõrvitsarisoto)?
   Tohivad korduda retseptimuudatusena (borš kanaga, borš sealihaga), aga sellistes piirides, et valik oleks siiski mitmekesine. Kogu toiduvalik peab vastama tasakaalustatud ja mitmekesisuse nõuetele (määrus § 3, lg 1).
2. § 7 lõike (1) sõnastus „Põhitoit tohib korduda iga nelja nädala tagant ja hommikusöök, välja arvatud hommikusöögipuder, iga kahe nädala tagant“ ja “välja arvatud hommikusöögipuder” tähendab, et puder võib korduda sagedamini kui iga kahe nädala tagant või puder ei tohi korduda iga kahe nädala?
   Hommikupuder võib korduda sagedamini kui nelja nädala tagant – iga kahe nädala järel.
3. Söögiaeg on lasteaias 30 minutit. Kas see tähendab seda, et lapsed peavad 30 minutit lauas istuma või see on aeg, mis peab söömiseks olema tagatud?
   30 minutit söögiaeg tähendab seda, et lapsele oleks vähemalt 30 minutit rahulikku söömise aega tagatud.
4. Kas koolieinel pakutav toit tohib olla sama kui koolilõunal?
   Määrus otseselt seda ei keela, kuid kuna sätestab, et „Toitlustamisel lähtutakse mitmekesise ja tasakaalustatud toitumise põhimõtetest“, siis sellest lähtuvalt peaks toidud olema siiski erinevad. Kui pakkuda kahel järjestikusel toidukorral sama toitu, võib tekkida olukord, kus laps, kellele koolilõunaks pakutu ei maitsenud, ei saa süüa ka koolieinel.

Toidugrupid

1. Köögiviljade ja puuviljade grammid – kas piirnormid on mõeldud päevaseks koguseks või võib neid täita kahe nädala keskmisena paindlikult?
   Piirnormid on antud kahe nädala keskmisena päeva kohta ehk siis paindlikult.
2. Millised külmutatud marjad omavad teisi tooteid magustavat efekti?
   Näiteks mustikad, vaarikad, mango, banaan.
3. Kuidas kasutada edaspidi rabarberit, kas seda võib magustada banaaniga?
   Rabarberit ei peaks üldse väga palju pakkuma tema nn antitoitainete sisalduse tõttu, aga kui on vaja magustada, siis pidada kinni etteantud lubatud lisatud suhkrute kogusest ning magustamiseks võib tõesti kasutada ka teisi marju või puuvilju.
4. Kas avokaado käib õli kategooriasse?
   Avokaado ja oliivid on õliviljad, neid ei arvestata õlide hulka.
5. Kas piimasuppide valmistamiseks kasutatavat piima võib ka mitte arvestada joogina pakutud koguse hulka?
   Ei, see erisus käib ainult putrude kohta.
6. Kas määruses märgitud piima piirnormi arvestuses võetakse arvesse joogina pakutavat piimatoodet (piim, keefir, maitsestamata jogurt jne) või ka roa koosseisus olevat piima?
   Selle piirnormi arvestuse alla kuuluvad kõik joogina pakutavad piimatooted (nt piim, keefir, pett, hapupiim, joogijogurt) ning piim, mis on roogades (nt piima-klimbisupp, vormiroog vms. Sinna alla ei kuulu piim, mis läheb putrude sisse, kuna putrudes kasutatava piima osas on tehtud erand.
7. Kas toidukoor 20%, vahukoor 35%, kohupiim või hapukoor arvestatakse roa koostises piima piirnormi koguse hulka?
   Ei, sinna hulka lähevad vaid joogina pakutavad piimatooted (nt piim, keefir) ning piim roogade (v.a pudrud) koostises.
8. Kas külmutatud kala sobib kasutamiseks?
   Jah, sobib.
9. § 7 lõikes (5) mainitakse, et “rasvakala” ei või kasutada. Milliseid konkreetseid kalaliike või millise rasvasisalduse piiri puhul loetakse kala “rasvakalaks” ja seega keelatuks?
   Rasvakala ei ole viide kala rasvasisaldusele. Rasvakala ja eskolaar on konkreetsed kalaliigid.
10. Kas kalapulgad arvestatakse ka lihatoodetega sarnaselt kalatoodetena ning need peavad sisaldama miinimum % kala ? Kui jah, milline on miinimum %?
    Kalapulki võib arvestada kalakoguse hulka, kuid ainult selles koguses, palju nad sisaldavad kala. Lisa 5 sätestab, et alla 75%lise kalasisaldusega paneeritud kalatooteid pakkuda ei tohi. Seega 100 g selliseid kalapulki võrdub 75 g kalaga söödaval kujul.
11. Mis on mitme valikuga menüüdes sea-, veise- või lambaliha piirnorm?
    Kuna lapsed valivad reeglina vaid ühe pakutavast põhiroa komponendist (nt kana- või sealiha), siis tuleks nädala summaarsete koguste arvestamisel arvestada kahe valiku pakkumisel igapäevaselt poolega kogusest. Näiteks kui menüüs on valik 100 g kana- või 100 g sealliha, siis keskmiselt arvestada mõlemat 50 g. Alati ei saa välistada seda, et üks lastest sööb igapäevaselt punast liha ja teine igapäevaselt kanaliha, kuid lapsi saab suunata ja julgustada tegema mitmekesisemaid valikuid.
12. Kas lihatoodete piirang hõlmab ainult tööstuslikke lihatooteid (vorstid, viinerid) või ka lasteaia köögis valmistatud hakklihamassi baasil toite (nt kotletid)?
    Jah, see piirang hõlmab valmistooteid ja poolfabrikaate. Kui kokk teeb värskest hakklihast ise kotletid, siis selle roa valmistamiseks on kasutatud liha, mitte lihatoodet ning see on sobilik ja sellisel juhul piirang ei kehti. Lihatoodeteks on tööstuslikult toodetud erinevad singid, vorstid, viinerid, sardellid, grillvorstid, kotletid, nagitsad, lihapallid, frikadellid jne.
13. Kas rohkem liha ei tohi anda koolilõunal, kui vahemikus 100–200 grammi kümne päeva jooksul?
    Piirang 100–120 grammi kümne päeva jooksul puudutab vaid punase liha pakkumist (sea-, veise- või lambaliha). Linnuliha pakkumist määrus ei piira.
    Suitsukana ja suitsutatud supikogu kasutus. Kas võib kasutada?
    Seda võib kasutada üks kord kuus ning kuna suitsutatud kana on lihatoode, siis tuleb vaadata ka Lisa 5 kriteeriume.
14. Milline on täpne liha kogus lastele ööpäevaringses asutuses (vanus 12-17-eluaastat)?
    Määruses on kehtestatud pakkumisvahemik vaid punasele lihale ning see on 100 kuni 400 g kahe nädala jooksul kokku. Punase liha kogus ei tohiks tervise seisukohast ületada nädalas 350 g, kuid määruses olev maksimaalne 200 g nädala kohta arvestab ka keskkonna kestlikkusega.
15. Suhkur koolilõunal või koolieinel 5 g – kas võib lisada toidule 5 g (koolilõuna) + 5 g (koolieine) või 5 grammi mõlema kohta päevas kokku?
    Koolilõunale võib lisada kuni 5 grammi ja koolieinele samuti kuni 5 grammi. See tähendab seda, et õpilane, kes sööb mõlemal toidukorral, võib saada koolis päeva jooksul kokku kuni 10 grammi.
16. Kas magustoite, saiakesi, kooke ja muid küpsetisi (nt kui kasutatakse nisujahu asemel kaerajahu) ei tohi enam pakkuda?
    Võib, kuid lähtuma peab päevas või koolilõunal kokku lubatud koka poolt lisatud suhkrute kogusest (määrus § 13, lg 1) ning lisades 1-5 sätestatust. Magustoite ei peaks regulaarselt üldse pakkuma, kuna nende regulaarne pakkumine tekitab lastele magusasöömise harjumused. Piisab, kui pakkuda regulaarselt puuvilju.
17. Kas lastele tohib pakkuda poe valmismagustoite, näiteks tarretisi?
    Määrus ei reguleeri üksikute toodete pakkumist, kuid ütleb „Toitlustamisel lähtutakse mitmekesise ja tasakaalustatud toitumise põhimõtetest“. Valmismagustoidud kuuluvad toidugruppi „Maiustused, näksid ja muud organismile ebavajalikud toidud“, millest toite lapsed ei vaja.
18. Kuidas korraldada laste söömine liitrühmas, kus on kohal nii alla kaheaastased kui ka vanemad lapsed (teemaks siis suhkrukogus toidus)?
    Lasteaed saab ise otsustada, kas lähtutakse nooremate vanuserühma järgi või tehakse eraldi menüüd. Toiduenergia arvestatakse keskmiselt ja pärast reguleeritakse portsjoniga.
19. Määruses on kirjas, et mahla võib pakkuda üks kord nädalas. Kas see hõlmab ka värskelt pressitud mahla või ainult pakendatud mahlu? Miks ei või mahla rohkem pakkuda?
    Mahla alla kuulub ka värskelt pressitud mahl. Mahla ei peaks liiga sagedasti jooma, kuna mahlad sisaldavad palju vabu suhkruid, mille saamist on oluline piirata. Kõige parem janujook on vesi. Mahla asemel tasub alati eelistada puuvilja pakkumist, kuna siis saab laps sellest maksimaalselt kasu.
20. Üle 2-aastastele mahl või mahl segatuna veega joogiks maksimaalselt 1 x nädalas – kas siin on määratletud ka koguse, nt 250 ml?
    Toidusoovituste järgi ei tohiks mahlakogus nädalas ületada üht klaasi. Määruse järgi tohib mahla ja veega lahjendatud mahla pakkuda joogina samuti kõige rohkem üks kord nädalas.
21. Kas lisaks ühele joogile võib kasutada mahla ka roogade koostises samal nädalal näiteks toorsalati maitsestamisel kui ka magustoidu valmistamisel?
    Jah, väikeses koguses võib kasutada, eelkõige salatite maitsestamiseks. Magustoitudes võiks mahla kasutamine jääda pigem tagasihoidlikuks, sest eesmärk on, et nädalane kogu pakutav mahlakogus ei ületaks 200 ml.
22. Miks eelistada puuvilja (nt õuna) naturaalsele ilma lisatud suhkruteta õunamahlale? Mõlemad sisaldavad ühepalju 100g-s suhkrut ja süsivesikuid?
    Vedelal kujul saadud toitu tarbitakse kiiremini ja rohkem kui tahket, mis vajab närimist. Närimine on muuhulgas oluline kõne arenguks. Lisaks, mahlades kiudaineid (praktiliselt) ei leidu, mistõttu ei teki nende tarbimisel ka täiskõhutunnet, mis võib viia ülesöömiseni Mahlades sisalduvad suhkrud klassifitseeruvad vabadeks suhkruteks, mille saamist on oluline tugevalt piirata. Rohke vabade (sh lisatud) suhkrute tarbimine toob endaga kaasa suurema energiatarbimise, võimaliku ülekaalu ja sellest tulenevad terviseprobleemid, samal ajal kui kiudaineid, vitamiine ja mineraalaineid saadakse liiga vähe.
23. Kui ise keeta marjajook, kas neid võib panna menüüsse ja mitu korda nädalas?
    See ei ole keelatud, kuid toitainete mõttes lapsed sellist jooki ei vaja, sest enamik vitamiine on kuumtöötlusel hävinenud. Joogiks sobib kõige paremini puhas vesi. Kui jooki lisatakse suhkrut, moosi vms, tuleb arvestada määruses lubatud kogustega.
24. Kas naturaalsed puuviljapüreed (lisatud suhkruta) on sobilikud vahelduseks moosi asendama?
    Jah, kui püree on valmistatud ilma lisatud suhkruta, on see sobilik (loetakse puuviljade koguse hulka) ja selle kogust ei piirata.
25. Kas ketšupit tohib pakkuda iga koolilõuna juurde, moosi pudru juurde, kui tegu on kooliga, kus lapsed on ööpäevaringselt argipäeviti?
    Moosile kehtivad ööpäevaringses asutuses samad nõuded kui koolis – seda võib pakkuda maksimaalselt 20 g nädalas. Ketšupit võib vähesel määral kasutada maitsestamiseks, kuid see peab vastama Lisa 5 nõudmistele.
26. Kas toitlustajatel on kohustus mõõta valmistatud toidu tegelikku soola sisaldust või piisab teoreetilisest arvutusest? Kas erinevate soolade (lauasool, meresool, sool) puhul kehtivad samad nõuded, arvestades nende erinevat naatriumisisaldust?
    Toitlustajad ei pea mõõtma valmistatud toidu tegelikku soolasisaldust. Kui toit tehakse vastavalt retseptile, kus soolakogus kirjas ja ei ületa lubatut, siis sellest piisab. Kõikidele sooladele kehtib sama piirang, kuna enamike soolade naatriumisisaldus on sarnane. Naatriumisisaldus on oluliselt väiksem ainult PAN-soolas, mis on üldjuhul kallis, lisaks annab see toidule teise maitse.
27. Keeduvette läheb juba päris palju soola (pasta, riis, kartul, tatar jne). Nädala sool saab nõuete järgi ületatud, aga toidud on pigem magedad. Kuidas seda arvestada?
    Kartulite ja muude toitude keetmisel ei lähe kogu lisatud sool toidu sisse. Kui näiteks kartuleid kasutatakse edasi roa valmistamisel, ei pea keeduvette üldse soola lisama, vajadusel anda lisamaitset ürtidega ning maitsestada valmivat rooga.
28. Kuidas arvestada koka poolt lisatava soola, suhkru ja rasvade piirnorme mitme valikuga menüüdes?
    Ükski koolilõunavariant või toitude kombinatsioon ei tohiks lisatud soolale, suhkrule ja rasvainele kehtestatud väärtusi ületada.
29. Millised on konkreetsed isatud soola kogused ööpäevaringsetes asutustes, kui määrus ütleb vaid, et 0,5 kuni 2 g ööpäevas sõltuvalt lapse vanusest?
    11-14 aastased võivad ööpäevas kokku saada soola maksimaalselt 5 g ja alates 15-aastaselt maksimaalselt 5,75 g soola – seega võiks see lisatud soola kogus olla vastavalt umbes 1,25 ja 2 g ööpäevas.
30. Kas sulfitid on laste toitlustamisel endiselt lubatud?
    Sulfitite kasutamisele toidus on sätestatud piirnormid, mis on reguleeritud teiste õigusaktidega ning seetõttu ei ole tervise vaates sulfiteid sisaldavate toodete kasutamise piiramisel alust. Sulfitite peamiseks probleemiks on kartulite maitse- ja tekstuurimuutus, mida lapsed/õpilased peavad ebameeldivaks. Seetõttu tuleks nende pakkumist vältida, vältimaks toiduraiskamist.
31. Kas viljakohv on lastele lubatud, aga must tee?
    Kui lasteasutused soovivad pakkuda ka sooje jooke, on see üheks võimalikuks alternatiiviks. Viljakohv (eriti, kui ei ole valmistatud vaid siguri baasil) tervise seisukohast ohtu ei kujuta. Reguleeritud piima- ja suhkrukogused seavad pakkumisele piirangud. Musta tee pakkumine on lubatud, kuid seda ilma vabu suhkruid lisamata.
    Samas tuleb arvestada sellega, et ka tee (v.a taimetee) võib olla üsna suure kofeiinisisaldusega ning lastele igapäevaseks joogiks ei sobi.

Menüüde esitamine, tehnolooghilised kaardid

1. Kas avalik menüü lapsevanemale koos toiduenergiasisaldusega on kohustuslik?
   Jah, elektroonsel kujul menüüs on see kohustuslik, kuid mitte sööklas olevas menüüs.
2. Kas väljapandavale menüüle on kohustuslik välja kirjutada energiasisaldus ja grammid?
   Jah, toidu energiasisaldus ja grammid on kohustuslik tuua välja elektroonses menüüs.
3. Menüüs tuleb märkida “süsivesikute, sealhulgas kiudainete” sisaldus grammides. Kas see tähendab, et kiudained tuleb süsivesikutest eraldi välja tuua või piisab süsivesikute kogusisaldusest?
   Kiudainete kogust eraldi menüüs välja tooma ei pea. Süsivesikute koguseks menüüs on kogu süsivesikute kogus (sh kiudained), mitte ainult imenduvate süsivesikute kogus. Süsivesikute kogus on kohustuslik märkida vaid elektroonses menüüs.
4. Kuidas soovitate menüüs välja tuua allergeenid, eri vanusegrupid grammid ja energiaga, et see oleks arusaadav?
   Menüüs võiks allergeenid sõnaliselt ära nimetada, vältida lühendeid, millest ei pruugita aru saada, kuna need võivad tähendada erinevaud asju. Allergeenide nimetused tuleb kindlasti välja tuua elektroonses menüüs toitude juures (soovituslikult tuua see välja ka söögikohas olevas menüüs või seda mitte välja tuues viidata, kus vastav info asub). Elektroonse menüü juurde tuleb iga toidu juurde lisada ka toidu kogus ning energia, valkude, rasvade ja süsivesikute kogused (nt tabelina eri vanusegruppidele) kõikides toitudes vastavalt pakutavale kogusele. Allergeenide ja toitainete info väljatoomine vähendab ajakulu iga üksiku vanemaga suhtlemiseks ja temale menüü edastamiseks.
5. Kas allergeenide märkimisel menüüs piisab numbrilisest süsteemist (1-14) ilma selgitava legendita? Kas üldnimetused (nt G-gluteen, mis tähistab, et toode sisaldab gluteeni) on piisavad või tuleb täpsustada konkreetsed koostisosad (nisu, rukis, oder jne)?
   Kuidas märkida, on hetkel avatud, aga see peab olema õpilasele ja lapsevanemale üheselt arusaadav. Allergeenid on oluline menüüs sõnaliselt ära nimetada või viidata, mida lühendid tähendavad. Ainult lühendeid sisaldav märgistus ei pruugi olla piisav, kuna nendest ei pruugita aru saada ning lühenditel võivad olla erinevad tähendused. Näiteks ei saa G-tähest aru, kas see tähendab, et sisaldab gluteeni, või vastupidi, just ei sisalda.
6. Menüü avalikustamine: kuidas lahendada olukorrad, kus menüü muutub ootamatult (nt tarnetõrked)?
   Ootamatusi võib alati ette tulla. Sellisel juhul peavad muudatused koheselt leidma kajastust ka menüüs.
7. Millisel kujul oleks kõige õigem esitada menüü mis peab olema lastele ja lapsevanematele nähtav. Kas oleks ette näidata mõni näidis?
   Kõige tavapärasem viis on veebikeskkond – see võib olla ELIIS, Stuudium, e-kool, Google Drive lingina. Ühtegi konkreetset vormi kõigile kasutamiseks loodud ei ole.
8. Kas tehnoloogilisi kaarte tuleb koostada iga üksiku toote kohta (nt õun, leib) või ainult kombineeritud toitude kohta?
   Need koostatakse ainult valmistatud toitude kohta (salat kui salatiroog, praad, supp, küpsetis jne), neid ei koostata üksikute toiduainete kohta (nt õun, jahu, keefir jne)
9. Tehnoloogilised kaardid on firma intellektuaalne vara ja selle usaldamine kolmandatele osapooltele võib tekitada olukorra, kus teenusepakkujal puudub kontroll nende otstarbeliseks kasutamiseks. Kui võimaldada sisseveoga lasteaedadele ligipääs roogade koostisosade nimekirjale tagab see esmase info, mida võib vaja minna tervislikel põhjustel. Täiendaval vajadusel saab toitlustaja volitatud isik kohale tulla ja näidata tehnoloogilisi kaarte. Sellisel juhul oleks kaitstud toitlustaja intellektuaalne vara pahatahtliku kasutuse eest. Kas selline lähenemine võiks tagada piisava menüü läbipaistvuse? Kas selline lähenemine oleks määruse punkte silmas pidades aktsepteeritav?
   Selline lahendus on sobiv ja määruse vaatest aktsepteeritav. Tehnoloogilise kaardi nägemiseks peab olema põhjendatud vajadus. Lisaks ei ütle määrus täpselt, kuidas või millisel kujul peab tehnoloogiliste kaartidega olema võimalik tutvuda, vaid et see võimalus peab olema olemas ja selleks peab olema põhjendatud vajadus.
10. Millal on põhjendatud ligipääs tehnoloogilistele kaartidele lapsevanematele ja teistele seotud osapooltele?
    Suurema osa vajalikust infost saab lapsevanem kätte menüüst ja lisaks saab täiendavat infot alati juurde küsida. Kui lapsevanemal on oma lapse tervisest tulenev vajadus, siis saab toitlustajalt küsida need andmed, mida menüü ei kajasta. Toitlustaja saab valida, millisel kujul tehnoloogilisi kaarte tutvustab (nt suuliselt, osaliselt jne).
    Kui lapsevanemal on kahtlus, et toitlustamine ei vasta määruse nõuetele, siis ei pea toitlustaja tehnoloogilist kaarti jagama, vaid sellisel juhul tuleb ühendust võtta Terviseametiga, kes selgitab välja, kas kahtlustusel oli alust.
11. Kas on kavas ka NutriDatas olevaid näidismenüüsid kaasaegsemaks muuta ning kas nendesse on kuidagi arvestatud/arvutatud ka võimalik hinnakomponent?
    Uuendatud näidismenüüd on NutriDatasse lisatud, samuti oleme valikusse lisanud taimetoidumenüüd. Hinda ei ole arvestatud, kuna tooraine maksumus võib olla sõltuvalt piirkonnast jne väga erinev, kuid oleme menüüde koostamisel üritanud lähtuda pigem igapäevasest ja potentsiaalselt madalama hinnaga toorainetest.

Menüü erisused

1. Erandid toitlustamisel: kes otsustab erandi põhjendatuse ja kui suur võib kõrvalekalle olla (nt energiavajaduse katmises)?
   Otsus tehakse koostöös – lapsevanem, kool ja toitlustaja, vajadusel ka tervishoiutöötaja. Haigusest tuleneva menüü erisuse puhul ei ole vaja esitada tõendit diagnoosi kohta, kuid toitlustamiseks tuleks edastada kogu vajalik info, millised on tervisest tulenevad piirangud või soovitused toitumiseks, sealhulgas võimalikud kaasnevad riskid. Kui soovitakse, et laps saaks vastavalt sellele süüa, tuleb see info toitlustajale/koolile ka esitada võimalikult täpselt ja arusaadavalt, et oleks selge, millist toitu vältida, millised on riskid jne. Selline ettevalmistus ja koostöö väldib riske ja aitab tagada, et laps saaks eritoitu vastavalt oma terviseseisundile ning mis tuleneb tervishoiutöötaja soovitustest (nt ravijuhendist). Energia- ja toitainevajaduse puhul ning toiduvalikul lähtutakse lisades 1-5 toodud nõutest ning teistest määruses toodud nõuetest, kui tervishoiutöötaja ei ole soovitanud teisiti.
   Muudel põhjustel menüüde erisuse puhul tullakse vastu vastavalt võimalustele, kuna need võivad asutuseti erineda (aeg, tööjõud, raha). Lisades 1-5 nõudeid on kohustuslik järgida, kuid §-des 11 ja 12 sätestatut ei pea nende menüüde puhul järgima.
   Kui teisiti toituvate laste puhul ei ole võimalik toitlustamist korraldada, tuleks koostöös leida lahendus lapsele toidu kaasa andmise, nõuetekohase säilitamise ja soojendamise osas.
   Spordisuunaga koolides-klassides lähtutakse kehalisest aktiivsusest tulenevast lisavajadusest, konsulteerides nii treenerite kui vajadusel ka toitumisnõustajatega.
2. Taimetoidumenüü: kas kõik toitumisnõuded tuleb täielikult täita või võib vanema nõusolekul teha mööndusi?
   Lisades 1-5 nõudmised on kohustuslikud järgida, kuid §-des 11 ja 12 sätestatut ei pea nende menüüde puhul järgima.
3. Diabeetikute erisused: mida tähendab „juurdepääs süsivesikuterikkale toidule väljaspool söögiaega“ – kas asutus peab hoidma spetsiaalset varu või piisab kokkuleppest vanemaga?
   Süsivesikurikka toidu kaasa panemise eest vastutab lapsevanem koostöös lapsega. Erandjuhul võib see ununeda või on vaja suuremat kogust. Seetõttu peab ka kool tagama süsivesikurikka toidu (nt suhkrutükid, rosinad jms) varu. Personal peab teadma, kus see asub ning diabeeti põdeval lapsel peab olema see kättesaadav igal ajahetkel.
4. Kes vastutab lapsele vanema poolt lasteaeda või kooli kaasa pandud toidu eest?
   Kui lasteaed/kool toidukäitlejana lubab kodust kaasapandud toitu, peab enesekontrolliplaanis olema kirjeldatud, kuidas seda eristatakse ja hoiustatakse (nt markeerimine, eraldi riiul jne) ning kuidas tagatakse ohutu säilitamine, soojendamine ja serveerimine. Kui lasteaed/kool toidukäitlejana ei soovi vastutust võtta, võib võtta vastu otsuse, et kodust toitu ei võeta vastu, aga kui lapsel on tervisest tulenev eritoitumisvajadus, peab lasteaed/kool sellisel juhul koostöös lapsevanema ja toitlustajaga koostöös korraldama toitlustamise. Vanema poolt lapsele kotti pandud toidu osas, millest haridusasutusega ei ole kokku lepitud, ei saa haridusasutus vastutada.
5. Millisel viisil ja millises ulatuses peaks tervislikel põhjustel eritoidu vajadus olema põhjendatud?
   Kui lapsel on tervislikel põhjustel toitumispiirang (näiteks peab ta vältima teatud toite), peaks see põhinema tervishoiutöötaja hinnangul ja soovitustel. Need soovitused kajastuvad tavaliselt epikriisis või muudes tervishoiutöötaja antud juhistes, mis on lapsevanemale kättesaadavad.
   Lapsevanemal või eestkostjal on oluline lähtuda nendest juhistest ning teha koostööd kooli ja toitlustajaga, edastades vajaliku info lapse toitumise erisuste kohta. See aitab tagada lapse tervise kaitse ning võimaldab korraldada lapsele sobiva toitlustamise.
   Lapsevanem saab jagada tervishoiutöötaja antud toitumisjuhiseid, kuid diagnoosi avaldamine ei ole vajalik. Samas on oluline, et toitlustajale edastatakse piisav teave, et oleks võimalik valmistada lapsele ohutu toit. Vajalik info aitab tagada, et laps saab talle sobiva eritoidu ning toitlustaja teab täpselt, milliseid toite kindlasti vältida ja millised riskid võivad kaasneda, kui neid juhiseid ei järgita.
6. Kas on olemas toitlustamise juhised, mida erinevate terviseprobleemide korral pakkuda?
   Sellist juhendit koostatud ei ole, kuna terviseprobleemid on reeglina erinevad ja individuaalsed ning sõltuvad ka ravijuhistest. Tervisest tulenevate erimenüüdega tegelevad vastava väljaõppe saanud tervishoiutöötajad jt spetsialistid, näiteks toitumisterapeudid, kelle käest saab vajadusel täiendavat infot.
7. Palun täpset, kuidas eristada määruses, milline on spordisuunaga kool või klass?
   Erisus tuleb välja kooli või klassi nimetusest. Spordiklass või -kool on kohandatud selliselt, et seal käivad õpilased saaksid teha päevakavas ja toitumises vajalikke erandeid. Tavapärasest erinev vajadus määratakse kooli ja spordisuunaga klasside-koolide spetsialistide koostöös.
8. Milline on tähtpäeva definitsioon? Mitu tähtpäeva võib aastas olla?
   Tähtpäevaks võib olla näiteks kooli sünnipäev, vastlapäev, Vabariigi aastapäev või jõululõuna. Vastvalt määsusega kehtestatule, on tegemist erandiga.

Energia arvutamine ja toidu pakkumine segarühmade, erinevate vanuserühmade korral

1. Liitrühmade toitlustamine: 1,5- kuni 3-aastased ja 4- kuni 7-aastased. Kas sellisel juhul tuleb keskmine arvutada?
   Jah, tuleb arvutada keskmine. Õpetuse selleks leiab nii seletuskirjast kui juhendist Toitlustamine haridusasutustes.
2. Kuidas oleks soovituslik toitlustada köökides, kus toitlustatakse nii kooliõpilasi kui ka lasteaialapsi?
   Soovituslik on teha menüü, kus koolilõuna ja lasteaialõuna on suurtes piirides sarnane, peamised erinevused kogustes. Ja siis vaadata eraldi mõlemad üle, et vastaksid vastavale soovitustele. Liitrühmade puhul lähtuda keskmisest vajadusest.
3. Kuidas toitlustada lasteaias segarühma puhul, kus erivanuses lastele peaks teoreetiliselt olema veidi erinevate suurustega portsjonid? Eelistame, et lapsed tõstaksid endale ise toitu.
   On väga tervitatav, et lapsed hakkaksid juba sõimerühmast alates endale ise toitu tõstma. Seda tehakse täiskasvanute juhendamisel, kes õpetavad, millised võiksid olla orienteeruvad just neile sobivad toidukogused. Lapsed õpivad üsna ruttu, kui palju endale toitu ette tõsta. Abiks võivad olla ka mõõdukulbid ja -lusikad, mingit kaalumist küll vaja korraldada ei ole. Selline lähenemine tagabki selle, et lapsed saavad toitu just vastavalt nende endi vajadusele.
4. Kuidas tagada iseteenindusliinis, et kõik õpilased saavad sobivad koguse toitu?
   Seda ei ole 100% võimalik tagada, sest õpilased tõstavad toitu vastavalt oma sule ja söömisharjumustele. Mistahes söömise korraldamise meetodi korral on oluline õpilaste juhendamine, seda eriti iseteenindusliini kasutamise korral. Juhendama peaks nii söögi tõstmisel kui ka üldise söömise ja toidukultuuri arendamise seisukohalt.. Täiendavate abivahenditena saab kasutada ka eri suuruses mõõdulusikaid ja – kulpe jne. Kõige parem oleks lisada toiduportsjoni näidis.
5. Kui mul ööpäevaringses lasteasutuses viibivad lapsed vanuses 1217 eluaastat (keskmine arvutatud toiduenergia 2400 kcal ööpäevas), siis mis oleks nende puhul minimaalne soovituslik kiudainete kogus?
   Määrus otseselt kiudainete miinimumi ei kehtesta, kuid lähtuda võib riiklikest soovitustest: laste keskmisest kiudainete vajadus1000 kcal kohtaon umbes 10 grammi, seega minimaalselt 24 grammi oleks sellisel juhul sobiv.

Lisa 5

1. Lisa 5 Mida mõeldakse valikpagaritoodete valikute all, mille soolaste ja magusate küpsetiste vabade suhkrute sisaldus on 0?
   Need on tooted, mis ei sisalda vabu suhkruid.
   Poest ostetud valikpagaritooted ei tohi seega eelpool loetletud vabu suhkruid sisaldada, ise valmistamisel tuleb kinni pidada kõikidesse toitudesse summaarselt lubatud lisatud suhkrute kogusest.
2. Millistele määruse paragrahvidele lisa 5 kehtib ja millistele mitte?
   Lisa 5 nõuded kehtivad kogu koolis müüdava või tasuta pakutava toiduvaliku kohta – nii hommikusöögi, koolieine kui ka koolilõuna kohta.
3. Kuidas valida leivatoodet lasteaia segarühmale, kus käib nii alla kui ka üle 5-aastasi lapsi?
   Sellistel juhtudel on mõistlik kasutada rühma keskmist vanust ning seejärel lähtuda Lisast 5 – kui keskmine vanus jääb alla 5, siis valida vähemalt pool pakutavast kogusest kiudainesisaldusega 3–6 g ja ülejäänud üle 6 g, kui vanus on üle 5 aasta, siis kõik leivatooted kiudainesisaldusega üle 6 g 100 g kohta.

Täiendavad materjalid, koolitused

1. Kas määrus on olemas ka venekeelsena?
   Ei, kõik EV seadused-määrused on ainult eestikeelsed.
2. Kas kokkadele-toitlustajatele toimub ka koolitusi?
   Nutridata kasutamiseks toimuvad koolitused, mille kohta infot leiab Nutridata koolituskalendrist. Samalt lingilt võib pöörduda Nutridata tiimi poole, kes saab teatud tingimustel viia läbi ka plaaniväliseid koolitusi. Roogade valmistamise koolituste saamiseks soovitame pöörduda kutseõppeasutuste poole (nt Tallinna Teeninduskool, Raplamaa Rakenduslik Kolledž, Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskool, Pärnumaa Kutsehariduskeskus).
3. Kus asuvad täiendavaid materjalid?
   Materjalid on leitavad toitumine.ee lehelt. Lisaks on soovitatav jagada kogemusi teiste lasteaedade ja koolidega.