JOKK-skeemid toitude pakendite märgistusel ajavad segadusse

Kuidas teha paremaid valikuid poes? Mida tegelikult räägib meile pakendil olev info?

Luubiga poodi

Kui rääkida inimestega toidupakenditel olevast infost, tuleb varem või hiljem jutuks, et poes peab käima luubiga, kuna muidu ei ole nii väikest kirja võimalik üldse lugedagi. Paraku on see tõsi, kuna lubatud kirja kõrguseks on 1,2 mm (s.o väiketähe kõrgus, mis on umbes New Times Romani kirjasuurus 8; väga väikese pakendipindalaga toodetel on lubatud ka kirjasuurus 6), mille lugemiseks peab tõesti olema väga hea nägemine. Selleks, et tekst oleks paremini loetav, peab seda toetama kirja kontrastsus. Isegi kui kontrastsus on olemas, näiteks on tekst musta või valgega läbipaistval pakendil, siis on see loetav vaid siis, kui pakendis olev toode ei ole kirjaga sama värvi. Sama võib öelda ka mõningate piimatoodete kaantel ringikujuliselt paikneva info kohta – kontrastsus olemas, kuid loetavuse nullib ära krobeline kaas või seda omakorda kattev plastkaas. Seega ei pruugi isegi mitte luubist abi olla. Siinkohal väike nipp – kui teil on nutitelefon, siis infot pildistades ja seda telefonis vaadates ja vajadusel suurendades on suure tõenäosusega info lõpuks loetav.

Nimetus ja sisu?

Info kättesaamise nipp on meil nüüd teada. Mis edasi? Märgistamisel on kindlad nõuded. Näiteks peab pakendilt leidma kindlasti toote nimetuse, koguse, säilivusaja, koostise, valmistaja ning pakendatud toitude puhul ka toitainelise info. Lisaks võib toidu märgistusele lisada infot toote säilitamise tingimuste kohta, valmistamisõpetuse, väiteid, kaubamärke, toidumärgiseid jne.

Aga alustame toidu nimetusest. See ei tohi olla eksitav. Kui on ikka hirvevorst, peab see ka sisaldama hirveliha. Ainult et … seda, kui palju, ei ole määratletud. Kui toote nimetuses on mingi koostisosa esile toodud, näiteks metsmaasikad, murakad, astelpaju, oliiviõli, pähklid, kondenspiim vms, siis tasub alati vaadata, kui palju seda koostisosa tegelikult tootes on. Sageli aga ei piisa lihtsalt pilgu heitmisest, vaid tuleb natuke tegeleda ka matemaatikaga.

Olgu teile siinkohal toodud mõned näited. Enamik inimesi vist küll vihkab protsentarvutusi, aga kui te seda oskate, ei lase te ehk nii lihtsalt enam nimetusest petta. Vastuseid vaata allpool¹.

1. Metsmaasikatäidisega kohuke – toote koostises on 8% metsmaasikatäidist, millest metsmaasikaid omakorda 4%. Mitu grammi on metsmaasikaid ühes 40-grammises kohukeses?
2. Metsmaasikajogurtijook – toote koostises on metsmaasikaid 0,45%. Mitu grammi on metsmaasikaid ühes 100-grammises topsis?
3. Metsmaasikaskyr – toote koostises on metsmaasikaid 0,3%. Mitu grammi metsmaasikaid saab 150-grammisest topsist?
4. Pähklikreem – toote koostises on 1 % sarapuupähkleid. Mitu grammi pähkleid saab, kui süüa 1 spl (15 grammi) sellist pähklikreemi?
5. Šokolaadikompvekid astelpajuga – toote koostises on 2% astelpajupastat, mis omakorda sisaldab 10% astelpajumarju. Mitu grammi astelpajumarju saab, kui süüa üks 12-grammine komm?
6. Küpsised kondenspiimaga – toote koostise on 0,7% kondenspiima. Mitu grammi kondenspiima saab, kui süüa üks 10-grammine küpsis?
7. Kiirsupp kanaga – kuivsupipulbri koostises on 0,1% kuivatatud kana. Kui palju kuivatatud kanaliha sisaldub 12-grammises kuivsupipakis (e umbes 200 ml valmis kiirsupis)?

Või siis sisaldub toote nimetuses toodud murakaid ja mustikaid selles isegi suhteliselt palju (13%, 8%), kuid toote põhimassi moodustavad siiski õunamahl (51%) ja banaanipüree (28%).

Kuid kui nimetuses on x-maitseline, siis sellisel juhul x-i tootes olla ei pruugigi – lisatud on vaid vastavaid lõhna- ja maitseaineid. Tihti kipub aga „maitseline“ olema oluliselt väiksemas kirjas kui see, mille maitset ta esindab, et lugeja märkaks eelkõige seda, mis teda ostma meelitaks. Või siis lisatakse „maitseline“ toote tagaküljel paikneva nimetuse juurde, kuid esiküljel ilutseb tootenimetuses näiteks ingliskeelne „honey“, mis viitaks nagu mee olemasolule tootes. Ja vaevalt, et tootja arvab, et suurem osa Eesti inimestest ei tea, mida „honey“ tähendab, vaid vastupidi, teab väga hästi. Lisaks teab aga tootja väga hästi ka seda, et suurem osa inimestest ei vaata pakendi tagumisele küljele ega loe infot servast servani läbi ning seetõttu on neid väga lihtne hanitada.

Suhkrud ja magusained

Viimasel ajal on tootjad hakanud vähendama toodetes lisatud suhkrute sisaldusi. Kahjuks käib see sageli käsikäes magusainete lisamisega tootesse, kuna inimesed on harjunud magusa maitsega. Inimene rõõmustab, kui loeb näiteks karastusjoogi pakendi esiküljelt suurelt toodud nime alt, et toode on madala vähese suhkrusisaldusega. Ja ta ei tule selle pealegi, et keerates ette toote tagumise külje, leiab sealt nimetuse juurest info, et toode on suhkru ja magusainetega.
Eriti halvaks muudab olukorra see, kui kasutatavaks magusaineks on aspartaam, mis fenüülketonuuriaga inimeste jaoks on suisa ohtlik. Kui sa aga ei tule selle peale, et tootes, mida sa aastakümneid rahulikult ostnud oled, on järsku selline nüke tehtud ning etiketil hoiatust suurelt välja ei ole toodud, võivad tagajärjed olla kurvad. Jah, ega karastusjooke peakski suurtes kogustes ja tihti tarbima, nagu ka mahlajooke. Aga isegi viimastes hakkab üha enam koostisesse ilmuma magusaineid, mis võivad „maskeeruda“ uhke pakkumise taha saada mahlajoogist hunnik vajalikke sinna lisatud vitamiine. Ja juriidiliselt on kõik korrektne – „magusainega“ on nimetuse kõrval olemas nagu õigusakt nõuab, ainult et peidetud taas salakavalalt toote tagumisele küljele.

Supertoidud, proteiinid jms

Milline nimi müüb paremini? Eks ikka see, mis kostub uhkemalt. „Ma ei taha mingeid valke, tahan proteiini!“ Mis sest, et valgud ja proteiinid on sama asi, lihtsalt valgud on eestikeelne sõna, proteiinid tulevad vene ja inglise keelest … Eriti hästi müüb muidugi see, kui tootele saab kirjutada peale „supertoit“, „supersmuuti“, „supersupp“ vms. Sest kes ei tahaks süüa supertoitu ja muutuda seeläbi supermeheks või -naiseks. Kahjuks seda ei juhtu. Supertoite ei ole olemas, kuid keegi ei keela ka „super“-liidet kasutamast (mis küll tähendaks toidule eriomaduse omistamist ja nõuaks seetõttu lubatud toitumis- ja/või tervisealase väite lisamist). Ja noh, äkki on see siis tõesti millegi poolest ikka parem, arvab tarbija, kes toote koostisega lähemalt tutvuma ja seda teiste sarnaste toodetega võrdlema ei vaevu. Ja üks tähelepanek veel. Üsna kurb on vaadata, et eesti tarbijale tehtud tooted kannavad mõnikord täiesti või osaliselt ingliskeelseid nimetusi. Aga tundub, et eesti keele lörtsimine ja muude keelte sellele eelistamine on praegu moes.

Peidetud sool

Kas teadsite ka seda, et lihade puhul (v.a hakkliha) peab nimetuses olema viide soola kasutamisele, kui seda on tootesse lisatud? Näiteks õrnsoolatud, maitsestatud vm. Samas hakklihade puhul ei pea soola toote nimetuses kajastama, kui selle sisaldus on kuni 1 %. See 1% on aga päris soolane suutäis ning kui see tähelepanuta jätta ning kotlettide valmistamisel ise veel soola lisada, saab tulisoolased kotletid. Seega hakkliha puhul tasub alati lugeda toote koostisosade loetelu ning eelistada sellist, kuhu soola ei ole lisatud. Ja mine tea, mis hakklihana tunduva toote koostisosade nimekirjast veel välja tuleb, kui see hoolikalt läbi lugeda.

Väited – mis need veel on?

Toitudele võib lisada peale toitumis- või tervisealaseid väiteid, kui tooted vastavad etteantud kriteeriumidele. Seda teevad tootjad peamiselt toidu parema turundamise eesmärgil. Toitumisalane väide viitab tavaliselt sellele, et toidul on teatavad toitainelised omadused.

Näiteks „valguallikas“ tohib kirjutada tootele, milles sisalduvad valgud annavad vähemalt 12% sellest toidust saadavast energiast. Vitamiinide ja mineraalainete puhul tohib toitumisalaseid väiteid kasutada siis, kui neid sisaldub toidus vähemalt märkimisväärses koguses, nt sisaldab kaltsiumi vähemalt 15% võrdluskogusest. Nende suurele sisaldusele võib viidata, kui vitamiinide või mineraalainete sisaldus on vähemalt kahekordses märkimisväärses koguses, nt sisaldab kaltsiumi vähemalt 30% võrdluskogusest.

Võrdluskogused on aga Euroopa Liidu ülesed ning ei pruugi ühtida riigi toitumissoovitustega. Kaltsiumi puhul on võrdluskoguseks 800 mg, mis vastab keskmisele eesti soovitusele täiskasvanule, kuid näiteks D-vitamiini puhul on selleks 5 µg, samal ajal kui riiklik soovitus on vähemalt 10 µg päevas. See omakorda tähendab, et kui toidu pakendil on kirjas, et kolm klaasi piima tagab päevase D-vitamiini normi, siis tegelikult annab see, olenevalt klaasi suurusest (200 või 250 ml) vaid 60 või 75 % riiklikust päevasest soovitustest ning pakendil ei tohi viidata normile, vaid võrdluskogusele.

Küsimusi aga tekitab see, kui toitumisalaseid väiteid pannakse toodetele, mis inimese toidulaual tegelikult ei ole selle toitaine oluliseks allikaks. Näiteks, kui saial leiab väited, et tegemist on valgu- ja kaltsiumiallikaga. Jah, tõepoolest, 100 grammi saia sisaldab 9,1 g valke, mis saia enda energiasisaldusest annab 12,05% – väide „auga“ välja teenitud. Kaltsiumi sisaldab 100 g saia 128 mg ehk 16% võrdluskogusest – jällegi, kõik väga hea.

Leiva ja saia puhul vaata kiudainete sisaldust

Aga kui nüüd mõelda natuke rohkem, siis leiva-saiatoodete puhul tuleks eelkõige vaadata nende kiudainete sisaldust. Kiudaineid sisaldab 100 grammi sellist saia vaid 2,1 g ehk 8% naisterahva päevasest vajadusest (kiudainetel võrdluskogust ei ole, küll aga tohib, sõltuvalt kiudainete sisaldusest, esitada väiteid „kiudaineallikas“ või „suure kiudainesisaldusega“) ning süües ära ühe viilu, saab kiudaineid vaid umbes 0,5 grammi. Samal ajal on poodides olemas saiatooteid, mille kiudainete sisaldus on 10 grammi 100 grammi kohta. Samuti ei ole saiatooted looduslikult head kaltsiumiallikad, kui nad ei sisalda just suures koguses piima-keefiri, juustu või seemneid. Kui aga keefiri on 100 g saia tootmiseks kasutatud umbes 15 g, siis see just väga suur kogus ei ole ning saadav kaltsiumi kogus oleks vaid umbes 35 mg. Selgub, et saia suur kaltsiumisisaldus on saadud sinna kaltsiumlaktaadi lisamisega. Kaltsiumi saamiseks ei pea sööma toitainevaest saia, selleks on teised allikad, nt piimatooted. Lisaks sisaldavad leiva-saiatooted sageli päris palju suhkruid, millest suur osa tuleb sinna lisatud suhkrutest. Seega tasub poest saia-leivatoote valimisel mitte vaadata paljulubavaid väiteid, vaid valida toode, milles on rohkem kiudaineid ning vähem lisatud suhkrut.

Tootja-turustaja!

Enamiku siin toodud näidete kohta võib öelda, et jah, nii võib, aga nii ei ole ilus. Julged toota või müüa, julge kogu info üheselt mõistetavalt, arusaadavalt ja loetavalt ka pakendile panna.

Tarbija!

Õpi lugema toidu märgistust ning loe läbi kogu pakendil olev info! Ja ära tee seda vaid esmakordsel toote ostul, vaid pidevalt – toodete koostis muutub kiiremini, kui arvata oskad.

¹Arvutuskäigud ja vastused

1. 8% 100 grammist on 8 grammi. Sellest omakorda 4% on 0,04 x 8 = 0,32 g. 40-grammises kohukeses on metsmaasikaid seega 0,32 x 0,4 = 0,13 grammi
2. 0,45% 100 grammist on 0,45 x 100/100 = 0,45 grammi metsmaasikaid
3. 0,3 % 100 grammist on 0,3 grammi. 150 grammi kohta on seega 1,5 x 0,3 = 0,45 g metsmaasikaid
4. 1% 100 grammist on 1 gramm. 15 grammi kohta on pähkleid seega 1 x 0,15 = 0,15 g
5. 2% 100 grammist on 2 grammi, sellest omakorda 10% on 0,2 grammi. 12-grammises kommis on astelpaljumarju aga vaid 0,2 x 0,12 = 0,024 grammi
6. 0,7% 100 grammist on 0,7 grammi. 10-grammises küpsises on kondenspiima 0,7 x 0,1 = 0,07 grammi
7. 0,1% 100 grammist on 0,1 grammi. 12-grammises pakis on kuivatatud kanaliha seega 0,12 x 0,1 = 0,012 grammi

Autor: Tagli Pitsi, toitumise ekspert, Tervise Arengu instituut

Artikkel ilmus Õhtulehe veebiväljaanndes 20.10.2021.