tai 
Tervisliku toitumise informatsioon 
Kas toiduained, toitained ja toidu lisaained võib ühte patta panna? Mis eristab juur- ja aedvilju? Toitumisalaseid mõisteid ja nende kasutamist aitab lahti seletada toitumisekspert Tagli Pitsi. Alusteks aga lugejaile väike ülesanne: loe läbi järgnev lõik ja proovi kokku lugeda, mitu sisulist viga leiad.
„Puu- ja juurviljad nagu näiteks õunad, pirnid, porgandid ja kapsad ning nendest valmistatud salatid on kõige tervislikumad ja kasulikumad toidud ja toiduained, milles on palju kiudaineid, vitamiine ja mineraale, kuid mahlu tasuks vältida, sest neisse on lisatud palju suhkrut, mistõttu annavad nad palju kaloreid. Kõige ebatervislikumad ning kahjulikumad on aga rämpstoit kartulikrõpsud ja sellised toitained, millele on lisatud toidulisandeid ja mis seetõttu on tervisele väga ohtlikud.”
Neisse kahte lausesse on korjatud kokku enimlevinud vead, mida toidust ja toitumisest rääkides kõige sagedamini tehakse. Mitu viga leidus? Hakkame koos otsast peale lugema.
Mis kasvab maa all ja puu otsas
Seda, mis on juurviljad, õpetatakse meile juba maast-madalast. Need on väike osa köögiviljadest, mille söödav osa on maa-alune paksend, kõnekeeles juur. Juurviljade hulka kuuluvad näiteks porgand, peet, redis, kaalikas, pastinaak, juurseller, must rõigas. Kahjuks tuleb enamikust kauplustest osta puu otsas või maa all kasvanud tomati- ja lehtsalatijuurt, kui uskuda suuri silte kirjaga „Puu- ja juurviljad”. Kartul, millel sööme mugulat, ei kuulu aga kindlasti juurviljade alla ning toitumise mõistes ei loeta kartulit ka köögiviljade gruppi kuuluvaks, vaid ta paikneb koos leiva ja teiste teraviljatoitudega tärkliserikaste toitude grupis. Seega soovitus „Vähemalt viis portsjonit puu- ja köögivilju päevas!” ei hõlma endas kartulit.
Küll aga võib toitumise seisukohast puu- ja köögiviljade (ehk ühise nimetuse aedviljad) alla lugeda ka seened, kõik aia- ja metsamarjad ning sellised „puuviljad”, mis oma olemuselt tegelikult puuviljad ei olegi (ehk puu otsas ei kasva), nagu näiteks banaan, ananass, melon ja arbuus. Seega, soovides neid kõiki koos nimetada, tuleks kasutada väljendit aedviljad või puu- ja köögiviljad.
Pilt Selveri kaalult
Toidusoovitustes kuulub puu- ja köögiviljade gruppi ka mahl, kuigi mahlu ei maksa väga palju juua, sest tõepoolest võib nendes päris palju suhkruid leiduda. Need on aga nn looduslikud suhkrud, mis satuvad mahlasse selle tootmiseks kasutatud marjadest ja puuviljadest. Tootja ei tohi mahlale suhkrut lisada või siis peab ta nimetama oma toote nektariks või mahlajoogiks.
Kümme kõige „kasulikumat” toitu
Mis te arvate, mitu artiklit ilmus 2015. aasta kevadel kahe kuu jooksul Delfi, Postimehe ja Õhtulehe portaalides umbes selliste pealkirjadega: „10 kõige kasulikumat toitu”, „5 toitu, mida peaksid kindlasti vältima”, „7 toitu, mis aitavad kaalu langetada” jne? Vähemalt 20! Ekslikult arvatakse, et toitumises on kõik mustvalge, et on olemas kahjulikud ja kasulikud, tervislikud ja ebatervislikud toidud. Tegelikult selliseid mõisteid kasutada ei saa, sest tervislik saab olla ainult kogu inimese toitumine ja elustiil tervikuna. Kõik sõltub sellest, kui suurtes kogustes ja kui sageli üht või teist toitu süüakse. Mitmekesiselt ja muidu soovitustele vastavalt toituva ja füüsiliselt aktiivse inimese tervist ei ohusta see, kui ta tarbib korra kuus kartulikrõpse, mida enamik inimesi nimetab esimeste seas, kui jutt käib kahjulikest toitudest, küll aga ei oleks hea neid tõepoolest süüa sagedamini kui paaril korral kuus, seda nende suure rasva- ja soolasisalduse ning peaaegu olematu vitamiini- ja mineraalainesisalduse tõttu.
Teisest küljest, kuigi inimene peaks sööma päevas vähemalt viis portsjonit puu- ja köögivilju, ei ole kindlasti hea, kui sellest juhisest innustust saanuna hakatakse päevas kilode kaupa näiteks vaid banaane sööma. Samuti ei saa heaks kiita seda, kui inimene valdavalt kapsasalatist toitub, pidades sellist teguviisi väga tervislikuks. Ühekülgne toitumine jätab organismi ilma paljudest vajalikest toitainetest, sellest ka soovitus mitmekesisemalt toituda – inimene vajab toite igast toidugrupist.
Aeg-ajalt kasutavad inimesed osa toitude kohta sõna rämpstoit. Ükski toit ei ole oma olemuselt rämps, kuid osas toitudes on meile vajalikke toitaineid rohkem kui teistes. Seetõttu saamegi pigem rääkida toitudest, mida soovitatakse süüa sagedamini ja/või suuremas koguses, ning toitudest, mida oleks parem süüa harvem ja/või väiksemas koguses. Kui toiduainet on töödeldud rohkem, temas on palju rasva ja/või suhkrut ning vähe kiudaineid, vitamiine ja mineraalaineid, siis on parem selliseid toite harvem ja väiksemas koguses süüa. Peamiselt on sellisteks toitudeks maiustuste ja soolaste näkside gruppi kuuluvad toidud.
Üks toit kõik: toiduained, toitained, toidulisand, toidu lisaaine
Kui keegi kirjutaks lause „Nägin loomaaias loomi ja elevanti.”, siis vähemalt eesti keele õpetajad jooniksid selle tugevasti punasega alla, kuid kasutada ühes lauses sõnu toit ja toiduaine tundub enamikule täiesti normaalne.
Tegelikult on toiduaine üks osa üldmõistest toit. Kuna sõnadel roog ja toiduaine võib vahel olla päris keeruline vahet teha, siis kõige kindlam olekski kasutada sõna toit, mis hõlmab absoluutselt kõike söödavat-joodavat. Toiduaineteks on näiteks porgand, jahu, piim, liha, kartul, õun, suhkur ja muu, mida me kas sööme kohe või millest me hakkame rooga valmistama. Roog kui selline (salat, supp vm) on aga saadud toiduaineid külm- või kuumtöödeldes. Piir toiduainete ja roogade vahel on mõnikord üsna ähmane, sest paljud toiduained koosnevad juba iseenesestki mitmest komponendist (nt šokolaad, leib), samas peetakse roogade puhul siiski üldjuhul silmas rohkem neid toite, mida noa-kahvli-lusikaga taldrikult süüakse.
Täiesti erinevad asjad on aga toiduained ja toitained ning toidulisand ja toidu lisaained. Toitained on ühendid, millest toiduained koosnevad, ning nende alla kuuluvad eluks vajalikud energiat andvad rasvad, valgud ja süsivesikud ning energiat mitteandvad vesi, vitamiinid ja mineraalained. Toidus leiduvat kaltsiumi, fosforit, magneesiumi, rauda jm nimetatakse mineraalaineteks, kui te neid aga kusagilt kaevandate, siis mineraalideks. Tihti kasutatakse energiast rääkides ka mõistet kalorid, kuid see ei ole korrektne, sest energiat väljendatakse kilokalorites, mis on tuhat korda suurem ühik.
Toidulisandiks on näiteks vitamiinide või mineraalainete preparaadid, mida võetakse siis, kui toiduga mõnda toitainet piisavalt ei saa. Toidu lisaained on aga ained, mida lisatakse toidule selle valmistamise käigus, et parandada toidu omadusi: maitset, konsistentsi, lõhna, säilivust vm. Kindlasti ei peaks panema toitu riiulile tagasi sellepärast, et ta sisaldab näiteks lisaaineid E140, E160a või E330 – need on täiesti normaalsed ja ka nn loodulikku päritolu toidus leiduvad ühendid nagu klorofüllid, β-karoteen ja sidrunhape. Lisaainete maksimumkogused, mida toitudes kasutada tohib, on ette antud ja ohutud ning inimesed, kel ei esine lisaainete vastu tundlikkust ning kes toituvad mitmekesiselt, valmistades toitu peaasjalikult ise ja töötlemata toorainest, ei peaks lisaainete saamise pärast kindlasti muret tundma.
Kuidas oleks siis ikkagi pidanud seda kirjatööd alustama, et see oleks nii sisult kui vormilt korrektne olnud? Näiteks nii: „Puu- ja köögiviljad nagu näiteks õunad, pirnid, porgandid ja kapsad ning nendest valmistatud salatid sisaldavad palju vitamiine, kiudaineid ja mineraalaineid ning on seetõttu toidud, mida tuleks süüa rohkem ja sagedamini. Mõnikord võib puuviljade asemel juua ka mahlu, kuigi need võivad sisaldada üsna palju nn looduslikke suhkruid. Kartulikrõpse ja selliseid toite, mille koostises leidub teatud lisaaineid (nt sünteetilisi toiduvärve) või palju meile vähem vajalikke toitaineid (nt naatriumi), tasuks süüa väiksemas koguses ja harva.”
Soovitused toitumisalase teabe hankimiseks
Nüüd, kus mõisted on selged, ka mõni soovitus toitumisalase teabe hankimiseks.
Kõige esimene ja olulisim nõuanne on vaadata, kust info pärineb ja kas allikas on usaldusväärne. Kes lehte haldab – on see riigiasutus, kasumit mittetaotlev organisatsioon, erialaselts, äriettevõte või hoopis eraisik? Kui teame lehe haldajat või tekstide autorit, tuleks järgmisena vaadata kas pakutava info juures on olemas ka viide või viited selle allikale. Nii saad kontrollida, et pakutavat infot ei ole kontekstist välja võetud ega veebilehe omaniku kasuks moonutatud. Algallika puudumine peaks lugeja ettevaatlikuks tegema.
Kui kahtled, kas näiteks teadlased, kelle nimed on mingi väite juures, ka reaalselt eksisteerivad või on need nimed esitatud ülikooli või muu asutuse märketa, siis guugelda nimesid internetist. Usalda neid, kel on akadeemiline taust. Kui leiad infot, mille usaldusväärsuses sa kahtled, siis otsi teistelt veebilehtedelt selle kinnituseks veel vähemalt kaks viidet. Kui mitu eri allikat annab teema kohta samasugust teavet, on see tõenäolisemalt ka õige ja asjakohane.
Kahtlustavalt tuleb suhtuda veebilehtedesse, mis väidavad, et on ainukesed, kes teemat valdavad, või et ainult nende pakutavad faktid on õiged. Kommertseesmärkidel loodud veebilehtede kõrval tuleks kriitiline olla ka kõikvõimalike blogide ja foorumitega, kus nõu ei anna professionaalset väljaõpet saanud inimesed. Eraisikute või teatud eluviisi propageerivate ühenduste-seltside kodulehtedel olev info on sageli isiklikest eelistustest kallutatud ja mõnikord ka müütidel põhinev.
Lõpetuseks – kasuta oma vaistu. Ohusignaalideks on liigne müügijutt, tõestamata väited, „kollased” pealkirjad jmt. Tuleb meeles pidada, et internet on avalik infoallikas, igaüks võib luua veebilehe ja avaldada seal terviseteemalist informatsiooni, ehkki tal pole selleks vajalikku kvalifikatsiooni. Terve talupõjamõistus peab aitama otsustada, kas pakutav info on tõene või väär. Mõttetera, et kui miski tundub liiga hea, et olla tõsi, siis ilmselt see nii ongi, kehtib siin eriti.
Tagli Pitsi, Tervise Arengu Instituudi toitumisekspert
Ilmunud ajakirjas “Kaja”, august 2015
