Hambahaigused

Hambakaaries on maailmas enimlevinud krooniline haigus. Erinevatel hinnangutel põeb kaariest üle 90% täiskasvanutest ja umbes 70% kooliealistest lastest. Haigust tekitavad bakterid nakatuvad sülje vahendusel esimeste piimahammaste suhulõikumise järel lähikondlastelt, tavaliselt emalt. Seetõttu ei tohi lapse lutti või lusikat mitte kunagi oma suus „puhtaks teha”!

Mida hiljem kaariesehaigust tekitavate mikroobidega nakatutakse, seda paremini on suhu jõudnud koloniseeruda normaalne terve mikrobioota ja seda keerulisem on uutel patogeenidel suhu asustuda.

Hambakaariese puhul ei ole tegemist bakterispetsiifilise infektsiooniga. Happerünnaku esilekutsumisel võivad viimaste uuringute põhjal osaleda 26 erinevat biokile mikroobi. Kui kaariesenakkus on saadud, siis sellest vabanetakse alles raugaeas koos viimase hamba kaotusega. Sellepärast klassifitseeritakse hambakaaries krooniliseks (ebatervislikust käitumisest tingitud) haiguseks sarnaselt 2.tüübi suhkurtõvega. Sarnaselt teiste süsteemsete haigustega on kaariesehaigust võimalik hallata haiguse riskitegureid kontrollides.

Kaariesekahjustuse tekkeks peab hambal olema piisav hulk haigusttekitavaid baktereid. Elutegevuseks vajavad need mikroobid suhkruid (sahhariide), mida saadakse pea igast inimese toidukorrast. Mida sagedamini inimene sööb, seda sagedamini eritab biokile oma elutegevuse jääkainena piimhapet, mis langetab hambapinnal pH allapoole kriitilist <5,5 piiri ja nii hambast mineraalaineid välja söövitab.

Kaariesekahjustuse väljakujunemise ja paranemise näol on tegemist hambakõvakoe normaalse mineraalainevahetuse tasakaaluhäirega. Toidus sisalduvad süsivesikud muudab bakterikiht piimhappeks ehk tekib umbes tund aega kestev happerünnak. Normaalse süljeerituse korral suudab organism sellise happerünnaku tagajärjed hambal taasmineraliseerida umbes 3–4 tunni jooksul. Kui toidukordasid on sagedamini ja/ehk janujoogiks muu kui puhas vesi, on ülekaalus demineraliseerumine ja hambasse tekib “auk”.

Tähtis on mõista, et “auk” hambasse hakkab tekkima samal hetkel, kui hammas läbi igeme suhu lõikub. Tegemist on loomuliku loodusliku hambakõvakoe mineraaliainevahetusprotsessiga, mil hambast lahustuvad või sinna ladestuvad mineraalained vastavalt hammast ümbritsevale keskkonnale. Happelises keskkonnas etsitakse ehk söövitatakse soolad välja ja küllastunud olekus liiguvad need kõvakoesse tagasi.

Rusikareegel on, et taasmineraliseerumine võtab happerünnaku kestusest umbes kolm korda rohkem aega. Tasakaalu rikkumisel, kui organismile/süljele ei anta piisavalt aega happerünnaku tagajärgi parandada, kujuneb välja kõvakoe pöördumatu kahjustus. Kaariesekahjustuse jõudmisel hambaluuni (dentiini), kus on vaabaga võrreldes rohkem orgaanilist materjali, toimub hambaluu määndumine (kõdunemine), misjuhul mikroobid “söövad” hambakrooni seest õõnsaks. Inimene ise avastab hambas augu alles siis, kui seest õõnes hamba vaap murdub.