Makrotoitainete seedimine ja imendumine

Valkude seedimine ja imendumine

Valgud on makromolekulid, mis koosnevad aminohapetest. Valkude seedimist suus ei toimu. Mao soolhape koaguleerib toiduvalgud. See tähendab, et toiduvalkude suured molekulid keeratakse lahti ning maos toodetav ensüüm pepsiin saab alustada valkude osalist seedimist (hüdrolüüsi).

Pankreasest tulevad ka valkude lõplikuks seedimiseks vajalikud ensüümid peensoole algusosasse kaksteistsõrmiksoolde. Maos töötava pepsiini ja kaksteistsõrmiksooles töötava trüpsiini jt ensüümide koostööna lammutatakse enamik toiduvalkudest aminohapeteks. Natuke tekib ka lühikesi peptiide, mis lõhutakse aminohapeteks peensoole hariäärise ensüümide toimel.

Seedunud toidumassi viibimisel peensoole keskmises osas – jejuunumis – imenduvad valkudest tekkinud või toidus olnud vabad aminohapped. Tekkinud ained imenduvad otse vereringesse või lümfisüsteemi. Veri kannab toitained kõigepealt maksa, kus toimub aminohapete kasutamine.

Lipiidide seedimine ja imendumine

Rasvad (trigülütseriidid – koosnevad kolmest rasvhappest ja glütseroolist) moodustavad 95-98% toidulipiididest. Toidu põhilipiidideks ongi rasvad.

Rasvade olulist lõhustumist suus ei toimu. Siiski on suus olemas keelealune ensüüm lipaas, mis väikese koguse triglütseriide lõhustab.

Maos on olemas ensüüm maolipaas. Tema toime ei ole tugev, aga kuna ta on suhteliselt happekindel, siis toimub maos triglütseriidide mõningase koguse tagasihoidlik seedimine.

Triglütseriidid tuleb peensoole ülemises osas kaksteistsõrmikus teha peenemulsiooniks, alles siis suudavad vastavad ensüümid (lipaasid) lõhustada neid glütserooliks ja rasvhapeteks.

Ülitähtsad emulsiooni tekitajad on sapphapped ja nende soolad. Ka piimavalgud (kaseiinid) on väga head toidu peenemulsiooni tekitajad. Peenemulsiooni teket soodustab ka see, et pankreasest tulevad bikarbonaadid reageerivad maost tuleva happelise toidumassiga, mis tekitab seedimiseks vajalikke gaase, mis seda toidumassi hoolikalt segavad. Ka soole seina peristaltika aitab segada soole sisu.

Pankreasest tuleb kaksteistsõrmiksoolde rasvade seedimise põhiensüüm – pankrease lipaas. Koostöös teiste ensüümidega lõhutakse toidulipiidid lihtsateks ühenditeks (triglütseriidid, glütserool, vabad rasvhapped) ning fosfolipiidid samuti lihtsateks algkomponentideks.

Seedunud toidumassi viibimisel peensoole keskmises osas imenduvad toidurasvadest tekkinud glütserool ja rasvhapped. Tekkinud ained imenduvad otse vereringesse või lümfisüsteemi.

Tärklise seedimine ja imendumine

Liitsüsivesikute seedimise seisukohast on põhiline just tärklise lammutamine.

Toidusüsivesikutest algab vaid tärklise osaline seedimine suus. Seda teostab sülje koostises olev ensüüm amülaas. Selle toimel lõhustatakse osa tärklisest väiksemateks osadeks. Kui tärkliserikast toitu mäluda pikemat aega (mis on väga kasulik), siis väike osa tärklisest lõhustub kuni glükoosini (nt leiva mälumisel tekkiv magus maitse). Muid toidus olevaid süsivesikuid (nt sahharoos, laktoos) suus ei lõhustata.

Kuna maos on tugevalt happeline keskkond (soolhape), siis süsivesikute edasist seedimist maos praktiliselt ei toimu. Soolhape on vajalik eelkõige valke lõhustava ensüümi pepsinogeeni muutmiseks pepsiiniks ning mitmete maos töötavate maomahla tööd produtseerivate hormoonide vabanemiseks. Soolhape hävitab ka baktereid.

Pankreasest tuleb peensoole algusosasse kaksteistsõrmikusse pankrease amülaas. See on süsivesikute seedimise kõige tähtsam ensüüm, mis lõhustab suurema osa tärklisest. Pankrease amülaas viib koostöös peensoole enda ensüümidega lõpuni tärklise lõhustumise glükoosiks. Peensoole pinnaosa (ehk hariäärise; brushborder) ensüümide toimel (sahharaas, laktaas jt) lammutatakse ka sahharoos ja laktoos komponentideks.

Seedunud toidumassi viibimisel peensoole keskmises osas imenduvad liitsüsivesikutest tekkinud või toidus olnud vaba glükoos ja fruktoos, mis imenduvad otse vereringesse või lümfisüsteemi. Veri kannab toitained kõigepealt maksa, kus toimub nende kasutamine.

Jämesoole mikroorganismid lõhustavad kiudaineid, mida seedeensüümid ei suuda lõhustada. Selle käigus tekivad lühikesed rasvhapped, mis imenduvad verre ning mida organism saab kasutada energia saamiseks ja mis aktiviseerivad ka peristaltikat. Jämesoole mikrobioom aitab lõhustada märkimisväärse osa tselluloosist, millest tekivad samuti lühikesed rasvhapped. Oluline osa nendest rasvhapetest imendub jämesoole limaskesta rakkudesse, kus nende lammutamine katab osa nende rakkude energiatarbest.