Söömishäired

Anonüümne

31. juuli 2013

Söömishäired

Tere!

Olen 23 aastane naine, kaalun 61,7 kg ja pikkust on mul 163 cm.

Olen alates 16-17 aastasest lubanud endale süüa kõike, mida hing ihkab, peaasi et kaal ei ületa 60 kg. Ma ei teagi, kust selline „piir“ tuleb.
Paar aastat tagasi osalesin spordiklubis kaalukursusel, pigem huvist toitumise kohta rohkem teada saada ning 4-5 kg kaalu kaotada (kaalusin tollal ca 59 kg). Sealt jäi mulle harjumuseks toitumismudel, et hommikusöök on tugevamat sorti (müsli või täisterahelbed piimaga,võileib leiva või sepikuga), lõuna ka samuti korralik salatit, kartulit või riisi ja liha sisaldav ning õhtusöök kergemat sorti, nende toidukordade vahel pidi olema kaks vahepala, kas puuviljad, pähklid vms.
Kuigi enamasti olen oma kaaluga enam vähem rahul olnud, on aastas paar korda tulnud ette, et otsustan kaalust 5-6 kg alla võtta, kuid see päädib sellega, et järgin paar nädalat toitumist, kaotan paar kg ning siis löön käega. Motivatsiooni kaalu kaotamiseks saan enamasti endast mingit fotot nähes. Nimelt on mul alati olnud kompleksid oma käte ja reite pärast, mis tunduvad mulle alati paksud. Siiski ei ole see olnud elu häiriv.
Veel aasta tagasi kaalusin 57 kg, sõin eeltoodud mudeli järgi, kuid tarbisin ka magusat, näiteks jäätist, ning mõnel õhtul sõin näiteks pitsat.
Regulaarselt trenni (jõusaal, tantsimine jooksmine rattasõit), nii 2-4 korda nädalas, teen juba 8 aastat jutti ning see on mu elu oluline osa.
Sel kevadel avastasin, et ma kaalun 60,7 kg. Ja sealt hakkas pihta üks pidev peavalu. Hakkasin oma toitumist Nutridata programmi sisestama. Tegin endale järgmiseks päevaks toitumisplaane. Kõik mu mõtted hakkasid keerlema toidu ümber. Ma ei mõistnud, millest tuli see kaalutõus, sest sõin endiselt nii, nagu olin söönud varem. Võrdlesin toitumist vanadesse toidupäevikutesse sisestatuga kaalukursuse päevilt ning ei mõistnud, miks mu kaal tõuseb, kui sõin varasemalt samu või kaloririkkamaid asju (näiteks ei söö ma enam eriti pastat).
Hakkasin toitumist veel rohkem järgima, võttes aluseks kunagi toitumisanalüüsiga teadasaadud kalorite arvu. Ometi kaal ei langenud. Kõhus keerles pidevalt, magu valutas pärast söömist ning tihti oli tunne, et tahaks oksendada.
Seejärel otsustasin, et keeran elus uue lehekülje, loobudes nisujahust ja suhkrust. Seda tehes muutusin aga õnnetuks, hakkasin veel rohkem toidust mõtlema ja kaal jäi samaks.
Praegu olen seisus, kus kahtlustan et mul on välja löönud mingit sorti toidutalumatus. Sügisest saati söön hommikuti kaerahelbeputru, mida ma lapsest saati suu sissegi ei võtnud. Viimasel ajal tunnen pärast selle või leiva söömist tugevat kõhuvalu, mistõttu kahtlustan toidutalumatust. Plaanin proovida gluteenivaba dieeti 3-4 nädalat, nägemaks kas kõhuvalud ja seedehäired kaovad.
Samuti on toitumine mu täielik kinnisidee. Tekkinud on söömishood. Mäletan küll, et ka varasematel aastatel näiteks pühade ajal olen toiduga liialdanud. See aga, mis praegu toimub, on kontrollimatu. Kui ma söömist alustan, siis ma ei saa enam pidama. Koju ma magusat ei osta, mis ei takista mul aga õgimast –söön ära näiteks paki leiba, paki jogurtit või pannitäie rooga, mille ma mitmeks päevaks valmistasin. Tunnen, et see käitumine ei ole normaalne.
Juba hommikust süües tunnen, et liialdan. Tööl olles ei jõua ma ära oodata, millal saan võtta oma vahepala, millal saan minna lõunale. Kui üks toidukord on läbi, ootan juba teist. Teen plaane, mida ma söön järgmisel või ülejärgmisel päeval. Kogu aeg on mõtted söögi juures, teisalt tunnen end paksu ja ebaihaldusväärsena ning riided muutuvad aina kitsamaks.
Töökohas on meil komme ja küpsiseid ning vahel häirib teadmine, et need seal olemas on, minu tööle keskendumist. Ühele kommile järgneb teine, kuni süda on paha ning olemine kohutav. Ma justkui ei saa aru, mida põske pistan, enne kui olen selle alla neelanud.
Sel nädalavahetusel veetsin näiteks nädalalõppu sõpradega minu ema juures. Toitu oli palju, sh magusat, karpidega komme ja küpsiseid, grill-liha jms. Ma sõin pea terve aja seal olles, kusjuures enamasti eemaldusin seltskonnast, et salaja midagi põske pista. Ma tunnen häbi selle üle, kui palju ma söön. See on uskumatu, kui palju toitu inimesesse mahub. Isegi kõhuvalu ja raskustunne kõhus ei takista söömist. Vahel tahaks pärast söömishoogu oksendada, kuid kardan et see muutuks harjumuseks. Vahel viskan toidu prügikasti, et ma seda enam ei sööks. Üritan tarbitud kaloreid maha treenida.
Lisan veel juurde, et elan üksi – läksin novembris elukaaslasest lahku, seda küll omal initsiatiivil. Töö on mul stressirohke ning lisaks õpin magistrantuuris. Saan aru, et stressist võib kaal tõusta, aga mulle väga meeldib mu töö ja eriala ning oma elustiili ma muuta ei tahaks, sest eneseteostus tööl ongi mu praegune elu pidepunkt, armusuhteid mul hetkel ei ole, kuid saan perekonnaga hästi läbi ning mul on ka tore sõprusringkond.

Ainus, mis mu elu praegu häirib, on pidev toidule mõtlemine ja aina tõusev kaal. Kuidas küll saada tagasi oma elu sellisena, nagu see oli enne kevadel alanud kaalu- ja söömissaagat? Praeguse kaaluga leppimine ka kõne alla ei tule, tunnen end praegu matsakana.

Ette tänades

Spetsialist vastab:Tagli Pitsi

Praegune kirjeldus viitab väga sellele, et Teil juba kas on või on välja kujunemas mingit sorti toitumishäire. Alati ei ole toitumishäire puhul tegemist selgepiirilise anoreksia, buliimia või ülesöömisega, vaid võib olla ka vahepealseid ja leebemaid variante. Pidev toidust mõtlemine aga viitab sellele, et probleem on olemas ning ennekõike peas. Toitumishäirete puhul tuleks kindlasti pöörduda psühhiaatri poole, sest ise nendega hakkama saada on üsna raske kui mitte võimatu. Häebeneda ei maksa, parem on jaole saada varem kui liiga hilja. Toitumishäiretega tegeletakse Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinikus, Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinikus, Sensus OÜs ja Ambromed Kliinikus. Samuti võib lugeda toitumishäiretele pühendatud lehekülge.
Soovitan pöörduda ka perearstile ning paluda temal teha toidutalumatuse teste. Igasugune enese tarkusest dieeditamine teeb pigem organismile halba, sest piirates toitumist, jätate organismi ilma ka vajalikest toitainetest. Gluteenitalumatus on tõsine diagnoos, kuid selle paneb ainult arst.