Menüü

Muud söömishäired

Pika

Toitumishäire nimi “pika” tuleneb ladinakeelsest sõnast pica, mis tähendab eesti keeles harakat – lind, kes sööb kõike. 

Pika on toitumishäire, mille puhul inimene sööb pikema aja, kuu või enama jooksul mittesöödavaid asju. Kuigi nendest mõningate asjade söömine võib olla ohutu, on pika siiski ohtlik söömishäire, mille tagajärjeks võivad olla tõsised tervise probleemid, nagu pliimürgitus või aneemia ning ka hammaste, seedeorganite vigastused. Pika on levinud majanduslikes raskustes olevate inimeste, arenguhäirega inimeste, 2–6-aastaste laste ja ka rasedate naiste seas.

Pika esineb põhiliselt kolmes vormis:
  • Amülofaagia – eelistavad tärkliserikkaid asju. Nendeks on toortärklis, tärgeldusained, jahu, tainas ja kliister
  • Geofaagia – söövad savi, mulda, liiva, killustikku ja muid sarnaseid materjale
  • Pagofaagia – armastavad süüa lund ja jääd
Söödavate asjade alla võivad veel kuuluda:
  • Mitmesuguste erinevate bioobjektide söömine – loomade väljaheited, taimelehed, juuksed, vill, vaha, kohvipaks jne
  • Erinevate majapidamiskemikaalide manustamine
    • Süüakse kõikvõimalikke asju – tahm, tuhk, krohv, tuletikud, suitsukonid, riided, pliiatsid, kriit, nöörid jms
Pika tekkepõhjused:
  • Organismis võib olla vajaka mingisugustest toitainetest, näiteks rauda või tsinki
  • Rasedatel, kui toit ei sisalda õiges vahekorras mikroelemente
  • Tahetakse oma suus tunda mingit kindlat tekstuuri
  • Lastel asjad, mis annavad magusa maitse
  • Dieedipidajad näljatunde peletamiseks
  • Etnokultuurilised väär-uskumused (amülofaagia afro-ameeriklannade seas)
Pika tagajärjed
  • Ohtlik, tüsistused, surm
  • Mürgised (nt plii)
  • Rasedatel lootekahjustused, väärarengud
  • Mikroelementide defitsiit
  • Seedekulgla vigastused, mulgustused
  • Rikutud hambad – hambaemaili kahjustavad nii keemilised ained (tugevalt happelised või aluselised) kui ka mittesöödavate asjade närimine, mis põhjustab otseselt mehaanilisi vigastusi.
  • Parasiitide saamine (nt mulla, savi jms söömisel)
  • Amülofaagia tagajärg – seoses süljenäärmete võimsa ületalitlusega need esmalt tursuvad ja seejärel läheb paiste ka nägu. Kui amülofaagia kestab kaua, võivad süljenäärmetesse kujuneda ka erinevad ladestised.

Pole olemas ühtegi testi, mis diagnoosiks pikat. Esiteks peaks ravima toitainete puudust, selleks siis sobivad erinevad vitamiinide või mineraalainete toidulisandid.

Üheks edukaks raviks on haiguse seostamine halbade tagajärgedega või karistusega (kerge tülgastus teraapia), millele järgneb positiivne toetus, kui süüakse õiget toitu.

Kui pika on osa vaimsest väärarengust, siis aitavad ravimid ebanormaalset toitumist vähendada.

Pregoreksia

Tuleneb sõnadest ”pregnancy” ja ”anorexia”. Pregoreksia ei ole otseselt haigus ja seda esineb suhteliselt harva. See võib esineda raseduse ajal naistel, kes kardavad liiga palju kaalus juurde võtta ning ei toida vajalikul määral ennast ega arenevat last.

Kaasneda võib ülemäärane võimlemine raseduse ajal. Naistel, kellel esineb pregoreksiat, on varases rasedusjärgus 0,2%-l esinenud ka buliimiat ja 4,8%-l binget. Kõik toitumishäired raseduse ajal on ohtlikud emale ja sündivale lapsele.

Drunkoreksia

Drunkoreksia ei ole meditsiiniline termin, pigem kõnekeeleväljend.

Drunkoreksia on kombinatsioon enesenäljutamisest koos alkoholi liigse tarvitamisega, et söögi arvelt oleks võimalik tarvitada rohkem alkoholi. Ligi kolmandik 18–23-aastastest naistest on ennast näljutanud, et nad saaksid tarvitada sellevõrra enam alkoholi. Ekstreemsetel juhtudel võib drunkoreksia olla seotud buliimia või anoreksiaga, kui alkoholi kasutatakse oksendamise esilekutsumiseks või toitumisega seotud ärevustunde vähendamiseks.

Mittespetsiifiline söömishäire

Sageli ei ole inimesel, kes sööb ja teeb sporti, kuid kel on tekkinud igapäevaelu häirivad toitumisega seotud kinnismõtted, kõrvaltvaatajate silmis söömishäiret. Seda peetakse „tervislikuks eluviisiks“.

Mittespetsiifiline söömishäire hõlmab endas paljusid erinevaid seisundeid. Tihti on tegemist mitme häire kombinatsiooniga. Söömishäired on üha raskemini eristatavad ning sümptomid viitavad sageli mitmele erinevale seisundile korraga. Mittespetsiifilist ehk täpsustamata söömishäiret diagnoositakse seepärast ka kõige enam – Eestis näiteks keskmiselt 3%-l inimestest. Samas pälvib see aga häiretest kõige vähem tähelepanu.