Menüü

Buliimia

Buliimia haiguse olemus ja esinemine

Buliimia ehk bulimia nervosa algab söömise piiramisest, millele võib eelneda anoreksia. Buliimiaga patsientide mõtted keerlevad pidevalt söömise ümber.

Söömise piiramisele järgneb kontrolli kaotamine söödud toidukoguste üle ning impulsiivne ülesöömine, millele omakorda järgneb tugev süütunne ja hirm kaalu tõusu üle.

Paari tunni pikkuse õgimishoo jooksul võib haige tarbida kuni 6000 kcal. Vähese kehalise koormusega 19–30-aastase naise päevane toiduenergia soovitus on umbes 2000–2100 kcal. Õgimist püütakse likvideerida, kutsudes esile oksendamist või kasutades lahtisteid.

Tihtipeale ei olegi buliimial ja anoreksial lihtne vahet teha, sest mõlema haigusliku seisundi puhul võib esineda nii oksendamist kui ka toiduhulga piiramist. Selline toitumiskäitumine jääb tihti aja jooksul märkamatuks, sest seda varjatakse teiste eest ja haiguse teine pool jääb haige enda teada.

Siiski on lähedastel võimalik buliimiahaiget tuvastada, kui inimene sööb väga palju, kuid kaalus juurde ei võta, eelistab süüa üksi, tihti, kui teised juba magavad, kui külmkapist kaob saladuslikult palju toitu, kui ta läheb pärast sööki tualettruumi.

Söömishoogusid vallandavad tavaliselt negatiivsed emotsioonid, nagu väsimus, ärevus, tüdimus, masendus. Buliimiaga võivad kaasneda enesetapukatsed, enesevigastamine või psühhoaktiivsete ainete tarvitamine.

Buliimia on väga levinud söömishäire, mida esineb 2–3 korda sagedamini kui anoreksiat. Buliimia algab tavaliselt 15–24-aastaselt. Ligi 90% buliimiahaigetest on naised. Riskirühma kuuluvad tantsijad, võimlejad, modellid, näitlejad, jooksjad ning söömishäire on antud valdkonnas sageli esinev. Suur mõju on perekonna liikmetel – laps, kelle vanemad pidevalt kritiseerivad tema välimust, on suurema tõenäosusega buliimia või mõne muu söömishäire ohver.

Füüsilise tervise seisukohalt esineb buliimikutel hambaemaili erosioon, mis on põhjustatud okse happelisusest; paisunud nägu süljenäärmete paistetuse tõttu ja marrastused sõrmedel, mis on põhjustatud oksendamise esilekutsumisest ning vedeliku kaost. Sagedane oksendamine või ravimite tarvitamine, millega kaasneb toitainete defitsiit, võivad põhjustada organismis ka füsioloogilisi muutusi, nt. elektrolüütide tasakaalu häired, krambid, südame rütmihäired jms.

Buliimia sümptomid:

  • kontrollimatu söömine halva enesetundeni
  • suurte portsjonite tarbimine lühikese aja jooksul
  • range dieedi pidamine, mis vaheldub ülesöömisega
  • salajane söömine
  • rämpstoidu peitmine kodus
  • tahtlik oksendamise esilekutsumine
  • lahtistite ja diureetikumide kasutamine kaalu kontrollimiseks
  • ületreenimine
  • kehakaalu muutumine kinnisideeks
  • negatiivne kehakuvand ja madal enesehinnang
  • pidevad meeleolumuutused või depressioon
  • nõrkus ja väsimus
  • perest ja sõpradest eemaldumine, üha süvenev isoleeritus ja enesesse tõmbumine

Nii anoreksia kui buliimiaga võib kaasneda kompulsiivne ületreenimine, so treenimine määral, mis mõjub tervisele laastavalt. Sportides püütakse kulutada toiduga saadud energiat või treenitakse selleks, et üldse võiks endale söömist lubada.

Põhilised tervisehädad, mis buliimiaga kaasnevad:

  • Lagunevad hambad
  • Igemehaigused, suuhaavandid
  • Mineraalainete puudus
  • Psüühikahäired
  • Vastuvõtlikkus haigustele
  • Südame rütmihäired
  • Söögitoru kahjustus
  • Menstruatsioonihäired
  • Maksa- ja neerukahjustused.

Ravi

Mõnikord, kui elus on positiivseid muutusi, mis tõstavad enesehinnangut, võib buliimia ka ravita mööduda, kuid tavaliselt vajab haige ravi.

Kuna buliimia põhjused on peale madala enesehinnangu ka sotsiaalsed ja psühholoogilised, siis haiguse raviks on vaja psühhoteraapiat.

Esimeses järgus õpetatakse haiget sööma normaalselt ning pidevalt jälgima oma söömist, vältima olukordi, mis kutsuvad esile liigsöömise, võitlema stressiga teiste meetoditega peale söömise.

Teises järgus teadvustatakse buliimikutele, et on ka teisi väärtusi peale keha. Edukaks on osutunud ka grupiteraapia.

Buliimia ravi on pikaajaline, keskmiselt paraneb 80% patsientidest, kuid enamikul jääb eluks ajaks teravnenud tähelepanu kehakaalu ja toidu vastu.

Teksti koostamisel kasutatud allikas: Õpilase kehakaal, selle psühholoogilised aspektid ning toitumis- ja liikumisnõustamine. 2007 Maser, M., Akkermann, K., Fessai, N., Kirss, M., Sapatšuk, I., Villa, I