Söömishäired

Tere, mind vaevab juba üle poole aasta suur mure. Olen 17-aastane.

Olen olnud terve elu natuke kogukam kui teised, viimastel aastatel olen küll sellest välja kasvanud ning otseseid lisakilosid, mida kaotada oleks vaja, polnud ega pole väga palju. Lõpuks suutsin end kokku võtta, alustasin üsnagi tervisliku dieediga ning hakkasin ka palju rohkem trenni tegema. Spordilähedane olen alati olnud, kuid ilma dieedita pole see kehakaalule mõjunud.
Selle tee alguses olin 163 cm pikk ja kaalusin umbes 58-59 kg. Mida aga päevad edasi, seda rohkem hakkasin oma kaalule mõtlema. Ajapikku vähenesid ka portsjonid, tekkis suurem väsimus jne. Oli isegi aegu kus kahel-kolmel korral jäid päevad ligi 2 nädalat hiljaks. Minu “tippkaaluks” jäi 52 kg, millega ma polnud aga endiselt rahul.
Siis aga tulid jõulud ja langesin kuhugi pikka söömahoogu, vaheldumisi sõin, siis jälle dieeditasin jne. Praeguseks kaalun 56 ja vihkan ennast et olen nii palju kaalu tagasi võtnud. Ei suuda enam korralikult pühenduda, tulevad söömishood. Ma ei oksenda ega midagi, aga tunnen suuri süümepiinu ja alaväärsust seoses oma kaaluga. Paljud õhtud selle poole aasta sees on möödunud nuttes, kõik päevad on möödunud väga üksluisete toitudega, kuna ei julge midagi uut katsetada ning mõte söögist ja dieedi õnnestumisest saadavad mind igal hetkel. Suurimaks sooviks on alla võtta, aga tean, et sellega see kõik ei lõppeks. Ei suuda igavesti sellist elu elada, mida kontrollib toitumine.
Lisaks tasuks võibolla ka mainida, et olen paaniline kaaluja. See tuli ka kuidagi ajapikku, vahel kaalun end peale trenni, õhtuti mitu korda enne kui magama lähen, kui öösel juhuslikult ärkan, lähen kaalun end.. nö et hoida end hommikusest pettumusest.. õhtuste ja öiseste numbrite järgi oskan hommikust numbrit veidike ette näha. Samas kui olen ülesöönud, ei julge end mõnda aega üldse kaaluda.

Mure siis seisneb selles, et ei oska kuskilt abi otsida. Pole mul ju mingit anoreksiat ega buliimiat. Samas tunnen, et midagi nagu oleks, aga ei oska seda kuhugi liigitada. Ei tea kas on üldse põhjust abi otsimiseks, kuigi vaimne surve on küll meeletult piinav.

Loodan, et oskate mulle vastata.