Menüü

Ülimagusad magusained

Ülimagusate magusainete kasutamine on lubatud üksnes vähendatud energiasisaldusega toidus või toidus, millele ei ole suhkruid lisatud. Lisaks on kõikide kõrge intensiivsusega magusainete kasutamiseks kehtestatud maksimaalsed kasutuskogused. Loetletud suhkruasendajatest enamikku looduses ei leidu:  kaaliumatsesulfaam (E 950), aspartaam (E 951), tsüklamaadid (E 952),  sahhariin (E 954),  sukraloos (E 955), taumatiin (E 957), neohesperediin (E 959), stevioolglükosiidid (E 960), neotaam (E 961), aspartaam-atsesulfamasool (E 962), polüglütsitoolsiirup (E 964) ja advantaam (E 969).

Atsesulfaam K (E 950) on alates 1988. a. üldkasutamiseks lubatud. Ohutu päevane doos (ADI) on 9 mg iga kehakaalu kilogrammi kohta päevas. Talub kuumutamist, suuremates kontsentratsioonides on veidi kibeka järelmaitsega. Seda magusainet kasutatakse palju jookides koos teiste magusainetega, sest see annab sünergeetilise efekti (mitme magusaine kooskasutamisel saadakse sama magusus väiksemate koguste kasutamisel) ja erinevate magusainete kooskasutamisel on ka järelmaitse varjatud.

Aspartaam (E 951) on kahest aminohappest koosnev dipeptiid. Aspartaam muutub inimese seedekulglas asparagiinhappeks, fenüülalaniiniks ja metanooliks. Kahte viimast peetakse ebasoovitavateks. Ühel 10 000 inimesest on fenüülketonuuria ja sellepärast on aspartaami sisaldavate toiduainete märgistusel hoiatus, et see „sisaldab fenüülalaniini“. 2013 hindas Euroopa Toiduohutusamet (EFSA) uuesti aspartaami ohutust ning järeldas, et lubatud päevadoos ADI 40 mg iga kehakaalu kilogrammi kohta päevas on piisav, et kaitsta inimese tervist. Samuti hinnati aspartaami ja selle jääkainete tarbimine toidust lubatud päevadoosist madalamaks.

Tsüklamaadid (E 952) avastati juba 1937. aastal ja esialgu kasutati tsüklamaate ravimites viimaste kibeda maitse varjamiseks. Euroopa Liidus on lubatud tsüklamaate kasutada, ADI on 7 mg iga kehakaalu kilogrammi kohta päevas.

Sahhariin (E 954) on esimene magusaine, ja on kasutusel olnud ligi 100 aastat. Sahhariini kasutatakse naatriumi-, kaltsiumi- ja ammooniumi sooladena. Sahhariini ohutus on olnud küsitav ja mõnes riigis on selle kasutamine keelatud. EL maades on sahhariini kasutamine lubatud ja selle liigtarbimist piirab ebameeldiv maitse. Sahhariinile on määratud ADI 5 mg iga kehakaalu kilogrammi kohta päevas.

Sukraloos (E 955) on üks populaarsemaid magusaineid, mis on aspartaami turult välja tõrjumas. See on saadud disahhariidist. Sukraloos ei anna energiat ja imendub halvasti (11–27%), kusjuures imendumata eemaldub väljaheitega, imendunud aga uriini koostises. Erinevalt aspartaamist on sukraloos kuumuskindel. ADI on 15 mg kehakaalu kilogrammi kohta päevas. Eestis on müügil sukraloos nimega Splenda, mis sisaldab täiteainet, et vältida üledoseerimist.

Taumatiini (E 957) eeliseks on looduslik päritolu, nimelt saadakse seda Lääne Aafrikas kasvavate puude seemnetest ja viljadest. Taumatiini puuduseks on ebastabiilsus hapete ja kuumuse suhtes. Taumatiini kasutatakse enamasti magusainena, kuid väikses koguses kasutamisel toimib lõhna- ja maitsetugevdajana. Taumatiinile ei ole ADI määratud.

Neohesperediin (E 959) eraldati esmalt sidrunimahlast, kui uuriti, mis põhjustab mahla kibekat maitset. Kibedamaitselise neohesperediini töötlemisel leelisega saadi magusaine, mis on suhkrust ligi 1500 korda magusam. ADI 5 mg kehakaalu kilogrammi kohta päevas on kehtestatud SCF poolt 1989 aastast. Neohesperediini kasutatakse enamasti magusainena, kuid väikses koguses kasutamisel toimib lõhna- ja maitsetugevdajana.

Toidus on lubatud kasutada suhkrulehest (steevia) ekstraheeritud magusaineid – stevioolglükosiide (E 960). Need on sahharoosist 200-300 korda magusamad. Lauamagusainena müüdavad stevioolglükosiidid võivad olla pulbri, tableti ja vedeliku kujul või segatuna suhkruga. Paraguai suhkruleht (Stevia rebaudiana (Bertoni) Bertoni) on Põhja- ja Lõuna-Ameerika subtroopilistest ja troopilistest piirkondadest pärit päevalille perekonda kuuluv taim. Paraguai suhkruleht on pälvinud eeskätt tähelepanu seetõttu, et selle ekstraktid võivad olla kuni 300 korda suhkrust magusamad. Mõnel maal, näiteks Jaapanis, on seda taime kasutatud mitukümmend aastat, Euroopa Liidu riikides on aga Paraguai suhkrulehe taime ja lehtede kasutamine toiduna või toidu koostisosana keelatud, sest pole tõestatud selle ohutus inimtervisele. Siiski tohib Euroopa Liidus kasutada paraguai suhkrulehe lehtedest eraldatud magusaineid stevioolglükosiide (E 960). Steevia lehed ise, ka kuivatatuna või pulbrina, ei ole Euroopa Liidus lubatud toiduna või toidu koostisosana kasutada.

Neotaam (E 961) on 7000–13 000 korda suhkrust magusam. Kuigi neotaam sisaldab fenüülalaniini, ei ole selle kogus ohtlik, kuna neotaami lisatakse selle suure magususe tõttu väga vähe ja seetõttu ei ole vaja hoiatust märgistuses. ADI 2 mg kehakaalu kilogrammi kohta päevas.

Aspartaam-atsesulfaamsool (E 962)  koosneb  2 osast aspartaamist  ja 1 osast atsesulfaamist. See on umbes 350 magusam kui suhkur. Aspartaam-atsesulfaamsoola maitse on suhkrule väga sarnane. 

Polüglütsitoolsiirup (E 964) koosneb maltitoolist, sorbitoolist ja polüoolidest.

Advantaam (E 969) saadakse isovanilliini ja aspartaami keemilisel sünteesil. Advantaam on sõltuvalt kasutusest sadu kuni tuhandeid kordi magusam kui suhkur. Näiteks karastusjookidesse on vaja lisada advantaami 50 korda vähem kui aspartaami, et saada sama magus jook. Advantaami ADI on 5 mg kehakaalu kilogrammi kohta päevas.