Menüü

Toidu nimetus

Toidu märgistuses peab esitama toidu nimetuse

Kui toidul on õigusaktiga kehtestatud nimetus, kasutatakse seda, kui see puudub, kasutatakse üldtuntud nimetust või toidu kirjeldust.

Hakkliha ja hakklihasegu

Toote nimetus „Hakkliha“ on õigusaktiga kehtestatud – see on kontidest eraldatud hakitud liha, mis sisaldab vähem kui 1% soola. Meil müüdav „Kodune hakkliha“ sisaldab 50% sea- ja 50% veiseliha.

Hakklihasegu“ aga võib sisaldada lihale lisaks sojavalku, maitsetugevdajat jms. Hakklihasegu võib sisaldada tunduvalt vähem liha (ca 65%) kui hakkliha.

Kohuke ja kohupiimadessert

Kohuke on üldtuntud nimetus tootele, mille kohupiimamass ei sisalda taimerasva, küll aga võib seda sisaldada glasuur. Kui kohupiimamassis on kasutatud taimerasva, kasutatakse nimetust kohupiimadessert, dessert või muud nimetust.Tarbijakaitseameti ja taimset päritolu rasvaga kohukesi tootvate ettevõtete vahel saavutati kokkulepe, et kuna kohukesed on põhiliselt laste lemmiktoit, ei kasutata nende tootmises transrasvhappeid sisaldavaid rasvu ega tootmistehnoloogiat, mille kasutamisel võiks transrasvhapped tekkida.

Jäätis, koorejäätis ja plombiir

Viimastel aastatel on tihti jäätises piimarasv asendatud odavama taimset päritolu rasvaga. Kuna aga koorejäätis  a plombiir on Eesti tarbijale tuntud kui piimarasva sisaldavad tooted, siis ei tohi kasutada nende koostises taimset päritolu rasva, küll aga võib seda sisaldada jäätis. Sarnaselt kohukestega, võib ka koorejäätise ja plombiiri glasuur sisaldada taimset päritolu rasva.

Juust ja juustulaadne toode

Juust on kinnitatud koostisega toit, millesse ei tohi lisada taimerasva. Juustulaadset toodet taime- ja piimarasvaga valmistatakse peaaegu sama tehnoloogia järgi kui tavalist juustu ja selle maitseomadused sarnanevad tavalise juustu omadega. Samuti on enamik piimatooteid (piim, koor, jogurt, keefir, kumõss jt) kinnitatud koostisega toidud, milles ei ole lubatud asendada piimarasva taimerasvaga.

Džemm ehk keedis, želee, marmelaad

Kõige olulisemaks ühiseks näitajaks toodetele, mille nimetusteks on džemm, keedis, želee ja marmelaad, on suhkrusisaldus. Toodete lahustuva kuivaine refraktomeetriga määratud sisaldus peab olema vähemalt 60% ehk lihtsustatult tähendab see nende toodete suhkru sisaldust. Siinjuures on erandiks tooted, kus suhkur on asendatud magusainega. Magusainetega toodete puhul on lubatud ka teatud säilitusainete kasutamine piiratud koguses. Samuti on nõuded puuviljade ja marjade sisalduse osas. 1000 grammi toote valmistamiseks kasutatakse vähemalt 350 grammi viljaliha või püreed või nende segu. Mustasõstra, kibuvitsa, küdoonia, punase sõstra, pihlakamarjade ja astelpaju puhul kasutatakse vähemalt 250 grammi, ingveri puhul vähemalt 150 grammi, akažuuõuna puhul vähemalt 160 grammi ning grenadilli puhul vähemalt 60 grammi viljaliha või püreed või nende segu.

Keedis ja džemm on sisult sünonüümid ehk nende toodete koostisnõuded on samad. Need on valmistatud puuviljade ja marjade viljalihast või püreest ning suhkrust ja veest. Želeed valmistatakse ühe või mitme puuvilja või marja mahlast ning suhkrust.

Ekstra džemm, ekstra želee

Toodete nimetustega ekstra džemm ja ekstra želee suhkrusisaldus on sama, mis džemmil. Erinevus ekstra ja tavaliste toodete vahel on puuviljade ja marjade minimaalsetes sisaldustes. 1000 grammi ekstra džemmi ja ekstra želee valmistamiseks kasutatakse viljaliha vähemalt 450 grammi. Mustasõstra, kibuvitsa, küdoonia, punase sõstra, pihlakamarjade ja astelpaju puhul kasutatakse vähemalt 350 grammi, ingveri puhul vähemalt 250 grammi, akažuuõuna puhul vähemalt 230 grammi ning grenadilli puhul vähemalt 80 grammi viljaliha.

Moos

Üheks kõige rohkem valmistatavaks selle grupi toote liigiks Eestis on moos. Toode nimetusega „Moos“ on oma puuviljade ja marjade sisalduse poolest sama mis džemmi ja keedis, kuid selle toote suhkrusisaldus võib olla väiksem – vähemalt 40%. Kuna lubatud on väiksem suhkrusisaldus, siis võib kasutada selles tootes ka piiratud koguses säilitusaineid – sorbaate ja bensoaate.

Eelpoolnimetatud toote nimetusi võib kasutada ainult selliste toodete puhul, mille koostis vastab esitatud nõuetele. Toote nimetus peab lisaks sisaldama ka valmistamisel kasutatud puuviljade ja marjade nimetusi, mis märgitakse sinna sisalduse alanevas järjekorras. Nt toode, mis sisaldab 55% õuna ja 45% maasikaid nimetuseks on „Õuna-maasikamoos“. Kui kasutatakse rohkem puuvilja- ja marjaliike, siis võib kasutada ka nimetust “Mitmeviljamoos“ vms. Samuti on nõutav, et toote märgistusel esitatakse ka puuviljade ja marja sisaldus ning üldsuhkrusisaldus 100 grammis tootes.

„Mahl“ ja „Mahl kontsentreeritud mahlast“

Mahl eraldatakse puuviljadest ja marjadest ning see sisaldab rohkem toitained kui muud mahlatooted.

Mahlad, sealhulgas mahlad kontsentreeritud mahlast ehk kontsentraadist taastatud mahlad ei sisalda kunstlikke lõhna- ja maitseaineid, toiduvärve ega säilitusaineid. Säilivusaja pikendamiseks pakendatud mahlad tavaliselt pastöriseeritakse. Mahladele, v.a astelpajumahlale ei ole lubatud lisada suhkrutooteid

Mahlade nimetusest on näha puuviljade ja marjade nimed nende sisalduse vähenevas järjekorras, nt õuna-maasikamahl või ananassi-greibimahl. Kolme või enamat liiki aedvilja sisaldava mahla, nt mitmeviljamahla täpsema koostise saab teada koostisosade loetelust.

Mis on mahl kontsentreeritud mahlast?

Sisuliselt on tegu kontsentraadist taastatud mahlaga. Mahl valmistatakse tavaliselt riigis, kus puuvili kasvatati. Eksportimiseks mahl kontsentreeritakse, st sellest eraldatakse vesi. Sihtriigis taastatakse mahl kontsentraadist, lisades sellele sama palju vett, kui enne eraldati.

Kontsentraadist taastatud mahla märgistamisel lisatakse nimetuse lõppu sõnad „kontsentreeritud mahlast“, nt „õunamahl kontsentreeritud mahlast“. Kui pakendil neid sõnu pole, siis on tegu otse viljadest pressitud mahlaga, mis ei ole läbinud tootmisel taastamisetappi. Enamik Eestis müüdavatest eksootiliste viljade mahladest on kontsentraadist taastatud.  Näiteks apelsinipuid meil ei kasva, seetõttu on suurem osa Eestis müüdavast apelsinimahlast valmistatud kontsentraadist.

Nektar

Nektar erineb mahlast väiksema mahlasisalduse poolest, sisaldades mahla ja/või püreed sõltuvalt puuvilja happesusest 25–50%. Kõikidest puuviljadest pole võimalik nende happesuse tõttu kohe joomiskõlblikku mahla valmistada, seetõttu müüakse neist pressitud mahla lahjendatud kujul nektarina.

Nektaritele kehtivad mahlade märgistamisega sarnased nõuded – nt ainult ühest puuviljaliigist nektari nimetuses märgitakse puuviljaliik (ploominektar, virsikunektar jne). Samuti tuleb tootel esitada mahla sisaldus („puuvilja/marja sisaldus vähemalt …%“). Nektarile võib lisada magustamiseks suhkruid, magusaineid ja mett.

Mahlajook

Mahlajoogis on kõige vähem mahla ja kõige rohkem suhkrut. Mahlasisaldus ei ole mahlajoogi puhul õigusaktiga reguleeritud, ent tavaliselt sisaldavad mahlajoogid mahla üpris vähe, umbes 10–15%. Nende koostises võib kasutada magusaineid, toiduvärve, säilitusaineid, lõhna- ja maitseaineid, antioksüdante ja muid lisaaineid. Sageli on mahlajookidesse lisatud palju suhkrut, seetõttu tasub nende koostist tähelepanelikult uurida.

Smuuti

Smuuti (ka mahedik või smoothie) on värsketest puu- või köögiviljadest valmistatud jook, kuhu on mõnikord ka suhkrut lisatud. Tihti lisatakse hulka ka purustatud jääd, puuvilju, mett, külmutatud jogurtit ja teisi lisandeid, näiteks sojapiima või rohelist teed. Mõned smuutid on aga valmistatud ainult puuviljadest. Smuuti valmistamiseks purustatakse tavaliselt kogu vili.

Eesti kaubanduses on smuuti puhul enamasti tegemist tavaliste kontsentreeritud mahlast valmistatud toodetega, mis sisaldavad ka viljaliha. Smuutina müüakse aga väga erineva koostisega tooteid, kuna smuuti koostist ei ole õigusaktidega reguleeritud. Seetõttu tasub nende koostisainete nimekirja tähelepanelikult uurida.