Menüü

Sojatooted ja katseklaasiliha

Soja

Soja on olnud inimtoiduks Hiinas juba 4000 aastat, Lääne ühiskonnas ilmusid sojatooted inimeste toidulauale 1960. aastatel, Eestis üle kahekümne aasta tagasi.

Sojatooted on head loomset päritolu toitude asendajad, kuna erinevalt teistest taimset päritolu valkudest on neil üsna hea aminohappeline koostis.

Sojatoodete valgu bioloogiline väärtus on lähedane liha ja muna omale: munavalgul 97, sojapiimal 91, tervetel sojaubadel 96.

Inimorganismis toimub kogu aeg vanade valkude lagundamine ja uute süntees. Valgud koosnevad aga aminohapetest. Osa aminohappeid saab organism ise sünteesida, teisi peab aga saama valmis kujul toidust. Seepärast nimetatakse neid aminohappeid asendamatuteks.

Tuntum sojatoode on tofu ehk sojajuust, kalgendatud juustutaoline mass, mida tarbitakse Hiinas juba 2000 aastat. Erineva töötlemise ja maitsestamisega on võimalik saada sojast tooteid, millest valmistada näiteks taimset „guljašši“.

Loomset päritolu valke sisaldavad toidud on sageli ka rasvarikkad, eriti küllastunud rasvhapete poolest, mille liigtarbimine võib suurendada vere kolesteroolisisaldust ja südamehaiguste riski. Sojatooted on aga väherasvased, tofu rasvasisaldus on umbes 5%.

Sojaõli

Sojaõli on üks vähestest laialdaselt kasutatavatest taimeõlidest, mis sisaldab märgatava koguse alfa-linoleenhapet, mis kuulub oomega-3-rasvhapete hulka. Need on aga asendamatud rasvhapped, mida peab inimene toiduga saama, sest ta ei ole võimeline neid ise sünteesima. 100 g sojaõli sisaldab keskmiselt 7 g oomega-3-rasvhappeid.

Sojaoad sisaldavad ka isoflavoone, mis on taimse päritoluga naissuguhormoonide sarnased ühendid. See on põhjus, miks meesterahvad peaksid rohket sojatoodete tarvitamist vältima.

Mõningate uurijate arvates pärsivad sojaubade isoflavoonid vähkkasvajate teket, teiste arvates on need aga kantserogeensed ja halvavad inimese hormoonide normaalset talitlust. Vastukäivad on ka andmed sojatoodete vere kolesteroolitaset mõjutavatest omadustest, kuigi USA Toidu- ja Ravimiamet lubas kasutada järgmist toitumisalast väidet – “25 g sojavalke madala küllastunud rasvhapete ja kolesteroolisisaldusega dieedi osana võib vähendada südamehaiguste riski”.

Kümneaastane uuring, mis viidi läbi sojavalgu omaduste uurimiseks, pani Ameerika Südame Liidu kahtlema, kas sojavalk on ikka südamele kasulik ja ei soovita tarbida isoflavoone sisaldavaid toidulisandeid. Sojaoad sisaldavad ka fütiinhapet, mis on tugev antioksüdant, vähendades pahaloomuliste kasvajate ja põletike tekke riski. Kahjuks vähendab fütiinhape ka mineraalainete, eriti kaltsiumi, tsingi ja raua omastamist, sidudes need raskestiomastavatesse ühenditesse.

Sojavalgud võivad olla ka tugevaks allergeeniks, nt USA-s on sojavalk maapähklite järel teisel kohal toiduallergia põhjustajana.

Katseklaasiliha 

Katseklaasiliha on liha, mis ei ole pärit elusalt loomalt, vaid kasvatatakse kunstlikult toitelahuses laboratoorsetes tingimustes lihasrakkude paljundamise teel. NASA kasutab kalkuniliha rakke. Esimene söödav lihanäidis, mis meenutas kalafileed, valmis 2001. aastal kuldkala rakkudest. 2008. aastal alustati Dr. Mark Posti eestvedamisel Hollandis Maastrichi Ülikoolis lehma lihaskoest saadud tüvirakkudest lihaskiude kasvatamist. Saadud lihaskoest valmistatud hamburgerit serveeriti esmakordselt 2013. aastal. Dr. Posti hinnangul saaks sünteetilist liha kasutades vähendada ökoloogilist jalajälge kuni 60% võrra.

Maitse osas on kunstlihal see-eest veel arenguruumi.Sellise liha eeliseks võib olla see, et liha on mikrobioloogiliselt puhtam, liha keemilist koostist võib muuta soovitud suunas, liha ei sisalda konte, ei põhjusta kannatusi loomadele, selle tootmiseks kulub vähem vett. Samas lööb katseklaasiliha tootmine segamini seni kehtinud põllumajanduskorralduse, suurendab maal tööpuudust. Tähtsaim küsimus on aga, kuidas inimesed sellisesse lihasse suhtuvad.