Menüü

Paastumine

Üheks kehakaalu vähendamise viisiks peetakse ka paastumist. Usutakse, et paastumine puhastab organismi mürkidest, annab puhkust seedetraktile ja tugevdab immuunsüsteemi. Enim on levinud veepaast, mille pikkus võib ulatuda ühest päevast rohkem kui kuuni.

Kuna inimene on oma pika arenemisperioodi jooksul pidanud tihti nälgima, on meie organism teatud määral kohanenud, luues energiavarud, mida vajadusel kasutada. Näiteks sisaldab 70 kg kaaluva mehe keha keskmiselt 15 kg rasva, millest saab kasutada umbes 10 kg. Lihastesse ja maksa on organism võimeline talletama ca 500 g glükogeeni, mis vajadusel laguneb glükoosiks. Varuvalk organismil puudub, kuid hädaolukorras on organism suuteline hakkama saama kolmandikuga vajalikust valgukogusest.

Et ellu jääda, läheb inimorganism nälgimisel „säästurežiimile“, põhiainevahetuse kiirus väheneb kuni 15 kcal ühe kg kehamassi kohta päevas, seega kulutab inimene päevas põhiainevahetuseks vaid ligi 1000 kcal. Nälgimise puhul on kõige tähtsam kudede energiavajaduse rahuldamine, st glükoosi ja rasvhapete taseme säilitamine veres. Normaalolukorras on aju ainsaks energiaallikaks glükoos.

Nälgimisel kasutab organism ära glükogeenivarud, millest piisab kuni 20 tunniks, ja püüab lõhustada rohkem rasvu. Seega kuni 24 tundi kestev nälgimine tervist ei ohusta. Kui aga paast kestab pikemat aega on see organismile väga koormav ja kahjulik. Aju ja teised glükoosist sõltuvad koed nõuavad ikka glükoosi ning organism hakkab kasutama glükoosi tootmiseks keha valke. Keha püüab säästa valke lagundamisest nii palju kui võimalik (kuna valkudel on rida elutähtsaid funktsioone, näiteks on nad antikehade koostises, siis seetõttu valkude liigne kasutamine energia saamiseks vähendab organismi toimimise efektiivsust ja immunoloogilist kaitset) ja nälgimise kestmisel orienteerub organism üle rasvhapete ja ketokehade kasutamisele. Alles rasvhapete kriitilisel vähenemisel intensiivistub taas keha valkude lagundamine.

Glükoosi piisavusel oksüdeeruvad rasvhapped süsinikdioksiidiks ja veeks. Glükoosi defitsiidi puhul ei ole rasvhapete oksüdatsioon täielik ja vaheühenditest intensiivistub maksas ketokehade tootmine. 3–4 nälgimispäeva järel tõuseb ketokehade biosüntees 10–30 korda, viiendaks nädalaks aga juba ca 100 korda. Ketokehad muutuvad oluliseks energiaallikaks (sh ajule), mis võimaldavad säästa valkude lagundamist.

Kauakestva nälgimise puhul muutub ketogenees väga intensiivseks ning produktsioon hakkab ületama lõhustamist. Ketokehad hakkavad veres kuhjuma ning vere PH langeb ehk kujuneb ketoatsidoos. Eriti tõsine on südame kontraktsioonivõime vähenemine, mis halvendab ka organismi varustamist hapnikuga. Ekstreemne ketoatsidoos võib tekitada kooma ja surma. Pikaajalisel nälgimisel toimuvad organismis muutused, mis on suunatud elutegevuse säilitamiseks võimalikult pikaks ajaks. Kui kaua keegi suudab nälgimisel ellu jääda sõltub paljudest asjaoludest sh rasvavarudest.

Paastumine võib tugevasti kahjustada, isegi hävitada seedetrakti mikrofloorat, millel on tähtis kaitsefunktsioon. Arvestama peab ka vitamiinide ja mineraalainete defitsiidist tulenevate häirete, immuunsüsteemi nõrgenemise ja kudede kahjustumisega.

Seega pikaajaline paastumine on organismile koormav, kahjulik ja mõttetu, mille tagajärjed võivad avalduda pikema aja möödudes.