Menüü

Vesi

Vesi on inimese keha peamine koostisosa ja on elulise tähtsusega organite funktsioneerimisel ja termoregulatsioonis. Vees lahustub rohkem aineid kui üheski teises teadaolevas lahustis.

Enamik meie rakkudes toimuvatest keemilistest reaktsioonidest vajavad toimumiseks vett. Vett on vaja toitainete ja hapniku transportimiseks kõigi keharakkudeni. See aitab muundada toitu energiaks ja toitaineid omastada. Vesi hoiab kehatemperatuuri stabiilsena ja kaitseb elutähtsaid organeid, osaleb kehavormide säilitamises ja on oluline naha tervisele. Vesi aitab organismil vabaneda jääkainetest – higi ja uriiniga väljuvad kehast paljud jääkained, vesi (pisarad, sülg) uhub ära ja lahjendab ärritavaid aineid. Samuti on vesi abiks hingamisel.

inimesed_vesi_2

Vesi moodustab umbes kaks kolmandikku meie kehamassist. Vee hulk meie kehas sõltub vanusest, imikutel moodustab vesi 75%, noorukitel 65%, täiskasvanutel 60% ning eakatel inimestel 55% kehamassist.

Vee kogus organismis on pöördvõrdeline rasvkoe hulgaga, langedes suure rasvumise korral isegi alla 40% kehamassist. Ligikaudu 2/3 kogu keha veest on rakusisene ning 1/3 rakuväline. Veebilansi regulatsioon on tihedasti seotud elektrolüütide tasakaaluga. Kui kehas on vett liiga palju, eritub lahjemat uriini ja kui keha vedelikes muutub elektrolüütide kontsentratsioon liiga kõrgeks, saab aju janukeskus stimulatsiooni, mis viib janutunde tekkele ning neerudes väheneb vee eritumine. Vedelikukadu toimub uriiniga, roojaga ning aurustumisel naha ja hingamisteede kaudu. Tervetel täiskasvanutel ületab päevane uriini hulk 600 ml ning on normaalselt 1–2,5 liitri vahel. Rooja kaudu väljutub vett tavaliselt 100–200 ml päevas, kuid see kogus suureneb tunduvalt kõhulahtisuse korral. Aurustumisega kaotab inimene päevas vett keskmiselt 300–500 ml kehapinna 1 m2 kohta mõõdukas kliimas. Higistamiskaod on tavaliselt väikesed, kuid need suurenevad mitme liitrini päevas kuumas ja niiskes keskkonnas või tugeva kehalise töö korral ka mõõdukates tingimustes.

Veevajadus

Enamik tervetest inimestest rahuldavad päevase vedelikuvajaduse juhindudes janutundest. Tervetele inimestele ei ole täpset soovitust päevase veetarbimise osas, kuna vedelikuvajadusel on märkimisväärsed individuaalsed erinevused ja see on tingitud füüsilisest aktiivsusest ja klimaatilisest olukorrast.

Veevajadus sõltub mitmetest füsioloogilistest ja tegevusega seotud asjaoludest:

  • vanusest,
  • töö ja tegevuse iseloomust,
  • tervislikust seisundist,
  • ümbritsevast kliimast,
  • suurenenud higistamisest (kuum ilm, raske kehaline töö),
  • suurenenud soolade tarbimisest.

Janu tekib inimesel reeglina siis, kui kui organism ei saa piisavalt vett, vedelikukadu on suur või kui toiduga on oragnism saanud liiga palju mineraalsooli, eriti keedusoola. Täiskasvanutel on veevajadus 28–35 ml kehakaalu kilogrammi kohta (ligikaudu 1 ml 1 kcal toiduenergia kohta). Praktiliselt kõik toiduained sisaldavad suuremas või vähemas koguses vett.

Normaalse söömise puhul saadakse põhikogus veest (ca 1–1,2 liitrit) näiteks:

  • puu- ja köögiviljadest,
  • suppidest,
  • teest,
  • kohvist,
  • mahladest ja muudest jookidest.

Ainevahetuse käigus tekib lisaks juurde umbes 300–350 ml vett. Täiskasvanu, kes järgib toitumissoovitusi, võiks seega ekstra vett juua päevas 2–3 klaasi (rahvusvahelise standardi järgi on veeklaasi suurus 220 ml).

Janu korral tuleb alati eelistada tavalist ja lisanditeta joogivett. Imikutel ja lastel on veevajadus suhteliselt suurem, sest nende organismis on veesisaldus kõrgem. Kui lapsed ja noorukid, sõltumata vanusest, soovivad juua, siis tuleb seda neile alati anda, sest juua tahtmine on juba organismi signaal, et tal on janu.

Kofeiin omab vett väljutavat efekti ennekõike neil inimestel, kes ei ole regulaarsed kofeiini (nt kohv, koolajoogid, energiajoogid) tarvitajad. Ka alkohol (va õlu ja vein mõõdukates kogustes) omab vett väljutavat efekti.

Mõõdukas dehüdratatsioon, mida määratakse 1–2% kehakaalu langusega vedelike kao tõttu – toob kaasa peavalu, nõrkustunde, isu kao ja pearingluse. Dehüdratatsioon 3–5 % kehakaalust langetab vastupidavust ja jõudu ning toob kaasa tugeva kurnatuse. Dehüdratatsioon 15–25% kehakaalust on fataalne. Akuutset mürgitust on kirjeldatud lühikese aja jooksul suure koguse vedelike saamisel, mis oluliselt ületab neerude maksimaalse erituskiiruse 0,7–1 liiter tunnis.

Toitude veesisaldus:

• Köögiviljades on keskmiselt 93% (näiteks kurgis 97%),
• mahlades ja piimas 89%,
• puuviljades 86%,
• kartulites 79%,
• lihas 68%,
• leivas, juustus, võis, jahus, pähklites alla 50%.

Mida veel võiks teada vee kohta:

• Puhas vesi ja mineraalvesi ei anna energiat, küll aga võivad maitsestatud ja/või vitaminiseeritud veed sisaldada vähesel määral suhkrut ning seeläbi anda ka energiat. Loe pakendilt!
• Rohke ja kestev ülemäärane vee tarbimine koormab südant ja neerusid.
• Mineraalvee tarbimisel on oluline jälgida vee mineraalainete sisaldust.
• Higistamise korral on nõrgalt soolakas vesi ideaalne jook, mis taastab ka organismi soolade varud.
• Kofeiini sisaldavad kohv, tee ja koolajoogid, samuti alkohoolsed joogid suurendavad vedeliku väljutamist organismist, kuna kiireneb neerude tegevus ja suureneb higieritus.